Lugejakiri | Memm tahtis lemmiklooma matta maja taha muruplatsile (2)
„Meie majas elab vaikne ja eraklik naine, kes teiste elanikega pikalt ei räägi, vaid tervitab viisakalt. Möödunud nädalavahetusel leidsin pisarais tädi maja tagant. Üritas teine väikese labidaga auku kaevata, et eemal rätiku sees lamav lemmikloom sinna matta. Ma tean, et sel naisel pidi kodus mitu kassi olema. Selgus, et üks neist oli surnud,” kirjutab Heili.
„Mul hakkas temast nii kahju, sest ta oli ühe oma sõbra kaotanud. See pisike naabrinaine näis pisarais nii haprana. Ta ei suutnud seda labidat isegi hästi maa sisse suruda. Ma võtsin labida käest ja üritasin vaikse häälega talle selgitada, et looma matmine maja taha pole kõige parem idee. Memmeke ei tahtnud sellest midagi kuulda, sest tema tahtis ikka sõbra hauale lilli panna ja leina käia jagamas. Mõtlesin, et helistan juhatajale, et oskab tema aidata, aga nutva tädi kõrval ei tundunud see sünnis,” kirjutab Heili.
Heili seisis pisarais memme juures ja üritas korraga naist lohutada ja leida lahendust, et memm ei mataks kassi korterelamu muruplatsile.
„Korraga meenus, et oleme aastaid plaaninud maja renoveerimist. See tähendab ka tehnikat ja rikutud muruplatsi. See tõi memme mõistusele. Aga siis oli uus mure – kuhu kallis lemmikloom ikkagi matta. Pakkusin, et äkki mu mees saab meid viia kuhugi linnalähedasse metsa. Meenus ämma ja äia maakodu, mille lähedal kohe ka bussipeatus. Memm saaks vajadusel ka ise sinna sõita ja lemmikule lilli viia,” räägib Heili, kelle plaaniga ka tädike nõusse jäi.
Sel õhtul aitas Heili koos elukaaslasega majanaabril lemmiku viimsele teekonnale saata. „Ämma ja äia juures jõime lehtlas veel kohvi ja rääkisime niisama elust ja olust. Õhtuks olin ma vaimselt täiesti läbi. Ma läksin koju ja nutsin. Nutsin tädi pärast, nutsin kassi pärast. Nutsin ka enda pärast. Ma ei mõista, kuidas nii sel memmel pole kedagi, kes märkaks. Lähedased võiks oma eakatel sugulaste rohkem silma peal hoida ja tunda muret, mis nende elus toimub,” leiab Heili.
Kommentaarid