Etiketi asjatundja: koduuksest edasi sokkis või kingades?

Kultusseriaali „Õnne 13“ peetakse Eesti elu peegelduseks, kus tegelased on kui meie oma lihased tädid-onud, naabrid ja kolleegid ning mille olustik kirjeldab ühiskonnas toimuvat. Tegevustik ja olud olla meile nii omased, et igaühel on lihtne samastuda.

Kuid on üks asjaolu, mis mind alati maa peale tagasi toob ja annab selgelt mõista, et tegemist on kõigest teleprojektiga. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et meie seas on kedagi, kes sõbrale või tuttavale külla minnes välisjalanõudes otse elutuppa või kööki marsiks. „Õnnes“ näeb seda aina, eriti torkas see mulle silma talvel.

Eestis ei ole ranget religioosset põhjust, et koju või külla minnes peab jalanõud ära võtma. Meie kultuuriruumis on siiski viisakas seda teha. Üldjuhul võtabki eestlane esimese liigutusena need jalast ja jätab ukse juurde või esikusse, vahetab tubaste vastu või on paljajalu, kuidas keegi on harjunud.