Tules hävinud mälestuste otsingutel Rita: äkki mõni koolikaaslane reageerib ja saab saata mõne foto kooliajast

Juba mõnda aega on Rita kandnud hinges soovi näha oma koolipõlveaegseid pilte ja saada ühendust kaaslastega, kellega koos lõpetas 1982. aastal Muraste 8-klassilise kooli. Ta on kirjutanud isegi rahvusarhiivi ja küsinud, kas neil on säilinud selle kooliga seotud fotosid või näiteks klassitunnistusi. Arhiivist tuli aga vastus, et selliseid ülesvõtteid ei ole. Naisel soovitati pöörduda mõne klassiõe või -venna poole, kuid nendega on Rital kontakt katkenud.

„Mõtlesin siis, et kirjutan Tiiule, äkki juhtub mõni koolikaaslane seda lugema ja reageerib,“ kõneleb Rita, kes kannab abiellumise järel perekonnanime Luhtsalu. Koolikaaslased mäletavad teda neiupõlvenimega Rita Skapina. „Ehk on kellelgi mulle saata mõni foto klassilõpupeost või üldse kooliajast. Tahaksin väga näha, milline olin lapsepõlves,“ ütleb ta.

Kool ja lastekodu olid koos

Rita elas lapsepõlves Muraste külas Kopliotsa talus. Koos temaga elasid selles talumajas veel tema ema, isa, vend ja kaks vanaema. Kooliteed alustas tüdruk Tallinnas. „Vanaema arvas, et ei pane mind sinna Muraste kooli, kus õpivad ka lastekodulapsed. Et äkki lähen pätiks. Käisin siis esimese aasta Tallinnas, aga sinna oli pikk maa, iga päev pidin bussiga sõitma. Lõpuks otsustati, et teise klassi lähen ikkagi Muraste kooli,“ jutustab Rita.

Muraste mõisas tegutsenud 8-klassiline kool asus Kopliotsa talust kilomeetri kaugusel. Sinna sai tüdruk kõndida jala läbi väikese metsatuka. Mõisas asus ka lastekodu, mis töötas selles hoones möödunud sajandi 1920. aastatest. 

Suuremalt jaolt õppisidki selles koolis lastekodulapsed, aga kuna läheduses rohkem koole polnud, käisid seal ka ümberkaudsed külalapsed.

Rita ütleb, et tema ei tundnud mingit vahet, kas klassis olid kodu- või lastekodulapsed, kõigiga oli hea läbisaamine. Temaga koos õppis kümmekond õpilast. „Algklassides oli seal rohkem õpilasi, aga siis kolis osa tüdrukuid ära. Meie klassi jäi ainult neli tüdrukut, ülejäänud olid poisid,“ meenutab ta.

Kaheksanda klassi lõpetas Rita 1982. aastal. Pärast seda läks ta õppima Tallinna niinimetatud Karu kooli ehk kutsekeskkooli nr 1. Seal anti meremeeste kõrval haridust ka tüdrukutele, kellest koolitati kõrgtrükkijaid. Õhtuti sõitis Rita ikka bussiga koju Murastesse. 

1984. aastal juhtus aga suur õnnetus.

„Mina olin siis koolis, vanaemad olid kahekesi kodus. Üks vanaemadest küttis ahju, aga puud olid pikemad kui vaja ja ahjusuu ees olnud luuk jäi irvakile,“ kirjeldab Rita. Kütja läks vahepeal muid toimetusi tegema, teine vanaema magas. Kui tegutseja ahju juurde tagasi jõudis, olid tukid juba põrandale kukkunud ja sealt oli tuli levinud laka peale. 

„Vanaema üritas tuld kustutada, aga läks igaks juhuks tuletõrjet kutsuma. Meil endal telefoni ei olnud, kuid naabrite juurde oli päris pikk maa. Kui vanaema tagasi jõudis, oli maja juba leekides,“ meenutab lapselaps. Enne kodust lahkumist oli vanaema ka teise memme unest üles äratanud. Tänu sellele inimesi tulle ei jäänud. Aga pere noor koer jooksis uuesti majja ja sai seal hukka.

Rita kuulis Tallinna bussilt maha astudes mitut tuletõrjeautot, mis nende maja poole sõitsid. „Ma ei näinud, mis on juhtunud, sest ilm oli udune ja meie kodu ümber oli palju suvilaid,“ selgitab ta. „Aga mida kodule lähemale jõudsin, seda rohkem sain aru, et see ongi meie maja, mis põles. See oli väga kohutav tunne!“

Kopliotsa talu oli nende perekonna käes juba mitmendat põlve. Selle olid endale koduks ostnud Rita ema ema vanemad. Nõukogude võimu tulles võttis riik talumaad endale, kuid pere sai majja edasi jääda.

„Talu oli selle vanaema nimel, kes ahjukütmise ajal magas. Ta ei osanudki ärgates teha muud, kui haaras koridorist harjavarre ja seisis sellega maja ees ja vaatas, kuidas tema kodu maha põleb,“ märgib Rita. Šokiseisundis naine ei tajunud kuumust, mistõttu tuli hiljem ravida tema kätele põletusest tekkinud ville.

Maja põles maani maha

Rita kodust jäid püsti ainult korsten ja ahi. Koos hoonega hävis ka kogu selle sisustus, muu hulgas fotod ja dokumendid. Tüdrukule jäid alles vaid need riided, mida ta koolist tulles kandis.

Koduta jäänud pere sai Rita ema töökohast Vääna-Viti vanadekodust elamiseks ühetoalise hõreda soojustusega korteri. „Eks meile anti ka riideid ja vajalikke asju. Maja oli kindlustatud, küllap saime ka sealt mingit raha, et üht-teist osta,“ arutleb Rita.

Mõlemad vanaemad paigutati pärast põlengut hooldekodusse. Memm, kes oli Kopliotsa talu omanik, ei saanudki sellest löögist üle – ta jäi viletsaks ja suri kaks aastat hiljem, 1986. aastal. Teine vanaema oli aga tegus ja elas veel pikka aega hooldekodus, kuni 90aastaselt suri.

„Hiljem kolis ema tagasi Murastesse, kus meile anti kooli juures veidi parem ühetoaline korter,“ meenutab Rita. Temagi jõudis veidi aega seal elada.

Põlenud talumaja keegi taastama ei hakanud. „Onu esialgu veidi toimetas selle juures, aga tema kadus ka kuhugi ära. Meie kolisime ära ja maja jäigi varemetesse.“ Peretütar möönab, et 1990. aastate maareformi ajal oleks võinud tema ema õigusvastaselt võõrandatud talumaade eest kompensatsiooni taotleda, kuid naisest ei olnud nende asjade ajajat.

Rita elu läks edasi juba iseseisvalt. Kutsekool jäi pooleli, sest viimasel kursusel jäi ta lapseootele. 1986. aastal sünnitas 20aastane Rita oma esimese lapse.

Elu viis ta Laulasmaale, kus ta töötas puhkekodus nõudepesijana. Kui Vene sõjavägi Eestist lahkus, läks ka puhkekodu pankrotti ja sealsed töötajad pidid korterid vabastama. 1995. aastal kolis Rita Kloogale, kus elab praegugi. Ta on töötanud mitmes kaupluses kassapidajana. Lapsi on Rital kolm, kõik juba täiskasvanud.

Kodukandis käis naine varem üsna tihti, kuid nüüd ei ole aastaid enam Murastesse sattunud. „Meie maja koht oli tükk aega veel tühi, keegi polnud sinna midagi ehitanud. Aga nüüd ei tunnegi seda kohta enam täpselt ära, sest karjamaa on kõik maju täis ehitatud. Ei saagi aru, kus meie maja võis olla,“ tunnistab ta.

Muraste mõisas asunud lastekodu ja kool lõpetasid töö 1995. aastal. Edasi läksid hooned Punasele Ristile ning veidi hiljem müüdi need eraomanikele. 2001. aasta veebruaris laastas ka sealset peahoonet tulekahju. 

Pärast Murastest lahkumist katkesid Rita suhted koolikaaslastega. Ainukesena jäi ta kirjavahetusse oma pinginaabriga, kelle nimi oli Ülle Tamm (pärast abiellumist Hussar). Ta elas hiljem Tartumaal. Kui neil mõlemal sündis esimene laps, jäi seegi suhtlemine soiku.

„Ehk Ülle või keegi teine mu koolikaaslastest loeb seda ajakirja ja võtab minuga ühendust. Oleksin väga tänulik, kui saaksin mingeid fotosid oma lapsepõlvest,“ ütleb Rita. Temale saab teateid saata e-meili aadressil [email protected] või Tiiu toimetuse aadressil [email protected].