Foto: Andra Nõlvak
Andra Nõlvak 27. märts 2021 12:00
Emaks saamine ja olemine peaks ideaalses maailmas olema kõige ilusam kogemus, ent alati ei ole see selline, nagu me ootaks. Mis saab aga siis, kui ühe ema hinges hakkab tekkima kahtlus, et ta laps ei ole päris tavaline laps. Mis siis, kui ta laps on hoopis deemon?

Ashley Audraini „Kahtluse” (Helios, 2021) peategelaseks on Blythe Connor, kes ei taha, et ajalugu korduks. Tema suhted emaga olid pehmelt öeldes keerulised. Tema ema suhted oma emaga niisamuti. Nüüd on tema võimalus ajalugu muuta. Ent see osutub keerulisemaks, kui ta eales arvata oleks osanud.

Blythe saab tütre. Ta pakub Violetile kogu armastuse, ent tütar on temaga teistsugune kui teistega. Viril, ei naerata kunagi, ei rahune ja paneb ta kannatuse kõvast proovile. Keegi ei usu, et laps ei ole temaga selline nagu teistega. Ja siis saab ta teise lapse. Lapse, kellega kõik tema unistused täituvad. Kuniks kogu tema maailm kokku kukub. Mida tunneb üks ema, kui ta usub kogu südamest, et üks ta laps on teise surmas süüdi ja tegi seda teadlikult ja tahtlikult? Mida see tähendab ühele perele ja suhtele?

Audrain on kirja pannud ühe loo emadusest, aga mitte selle klassikaliselt ilustavas võtmes. Loos põimuvad minevik ja olevik. Sünge möödanik, mis mõjutab käesolevat hetke.

Kuigi raamat ise on lugemise mõttes raske, sest teema ise on äärmiselt keerukas, on autor suutnud selle kirja panna äärmiselt voolavalt ja lihtsalt. Lühikesed peatükid lendavad lugedes ja enne kui arugi saan, on raamat läbi. Ja mis peamine – põnevus säilib viimase leheküljeni ega kao ka raamatu lõppedes.