Lugejakiri | Ämm kiusab: miks kartulilt on vaht võtmata? (36)

„Ma olen lapsepõlvest saadik kartuleid keetnud ja alati vahu peale jätnud. Ämm pooldab aga kindlalt ainult ühte ainsat ja tema arvates õiget viisi – vaht tuleb vahukulbiga eemaldada. Mu vanaema eemaldas samuti, aga mina pole selle õpetusega kasvanud. Nüüd on mul ämm kukil, sest elame koos. Sööme sageli koos, et hoida kulusid ja aega kokku,” kirjutab Liidia.

Naise sõnul ärritab teda, et alati hakkab ämm lauas norima, et maitsest on tunda, kuidas perenaine pole vahtu kartuleid keetes eemaldanud.

„No olgem ausad - mingit vahet ei ole! Olen söönud ämma omasid ju ka, aga minu omadest nad küll millegi erilise poolest ei erine. Aga ikka peab mainima! Olen mehelt küsinud ka lauas istudes, aga tema ei taha minu ja enda ema asjadesse sekkuda. Saan sellest aru, aga ma ei viitsi kah pidevalt seda irinat kuulata. Lõpuks peaks ta mõistma, et kõik teevad omamoodi süüa. Tema valmistab kastet jahu ja piimaga, aga mulle meeldib seda teha hapukoorega. Kas ma virisen ja inisen tema kallal? Ei! Aga tema mu kartuleid rahule ei suuda jätta. Ärgu siis söögu, kui nad on nii halvad. Aga sööb ikka. Miks siis ometi?!”

Liidia sõnul on nad ämmaga nüüd ligi kolm aastat ühises majas elanud.

„Kui varasemalt külas käisime, siis ei tõusnud selliseid probleeme esile. Eks kööki jagada teise naisega ei olegi lihtne. Mina jätan sageli potid ja pannid õhtuks pesta, aga tema tahab kohe puhtaks küürida. Eks see häirib teda samuti. Kuid ma ei saa ju kõike enda kodus teha teisiti seetõttu, et ämm saaks rahul olla. Ma oleks omas kodus ise külaline. Ja ma ei olnud vastu, et ta meile tuleb. Muidu saame päris hästi läbi. Lastele meeldib, et vanaema lähedal. Endal ka kindel, kui keegi kodus päeval on. Saan aru, et mõnele näib, et norin pisiasja üle, aga see ärritab ja kordub iga söögikord, mil ma kartuleid olen keetnud. On siis mingi vahe sellel, kas võtta vahtu või mitte?”