Leidke kartulite ja kaste osas kompromiss - hakake koorega kartuleid keetma ja kaste tegemiseks on ka muid mooduseid, näiteks õlis või muus rasvaines jahu veidi pruunistada ja hiljem kas rõõska koort, piima või hapukoort ja vett lisada. Läheb veidi aega ja asi ongi ununenud. Muidugi võiksite kunagi koos maha istuda ja asjas lihtsalt proovida kokkuleppele jõuda, et keegi toidu üle ei virise, sest elus on palju muid asju, mis tuhat korda tähtsamad.
Ma usun, et Su mehe ema ei taha Sind kuidagi solvata. Küllap on need kodust kaasa tulnud käitumismustrid. Sa võid talle öelda rahulikult, et Sulle teevad haiget sellised märkused. Olen märganud, et kui püüda inimest mõista ka selles kõige ebameeldivamas olukorras, siis on ka endal parem.
Sinu õigus ,et igaüks teeb omamoodi süüa ja kõigil õigus .Asi see vaht siis pealt võtta?Tean ,et allaandmisega on raske leppida aga hea läbisaamine maksab ka midagi.Näita ,et ämm on võitja .Targem annab järele
Enamasti siis võtan vahu ära-kevade poole, sest siis tuleb kartulitel keetes rohkem vahtu ja muidugi siis, kui külalistele keedan kartuleid, et väljanägemine oleks puhas.
Kartul tuleb eelnevalt ära pesta ja asetada keevasse vette ning ei ole mingit vahtu. Kartulit kurnates valad keeduveega selle nö veesisse keenud vahu kraanikausist alla. Liha keetmisel samuti kui tahad hästi selget leeme, võta vahukulbiga saad ja lisa enne keetmise lõppu lihaleemele munavalget mis seob selle nö vahu ja kurna lihaleeme sisse keedetud vaht..
Ämmaga koos elada, see on saatanast - ma viskaks ämma koos ta lapsega majast välja ja kui ei õnnestu, lähen ise.
Taluda ämma virisemist - hüpaku tikku näiteks kõrgemast hoonest kui 5 korruseline maja - siis on kindel, et ta e virise enam kiunagi.
Päris jobu ikka. Inimesed on tuhandeid aastaid elanud põlvkonniti koos ja läbi saanud ja see on kasulik kõigile osapooltele. Nüüdisajal ei viitsi lihtsalt keegi õppima teistega koos elama. Kõik pooled peavad oskama arvestada ja järeleandmisi teha, et ühiselu muretult kulgeks.
Sõrm vääratas, tahtsin + panna, aga läks kogemata - ja muuta ka siin enam ei saa.
Aga jah, täiega nõus, ukse taha see ämm ja poeg ka takkajärgi kui selline suss on.
Mina ei eemalda vahtu - seda polegi, või kui on, siis on see nii vähene ja vedel, et ka vahukulbiga kätte ei saa. Küll aga pesen kooritud kartulid kraanikausis enne keetmist korralikult puhtaks.
Las ämm teeb siis ise kõik toidud. Milleks ta siis on?
Saad pisut omale aega juurde. Lihtne.
Ja kui ta tahad ainult omamoodi, siis viska koos vahuga-ämmaga ka selline mees välja, kes ei hoia naise, vaid ema poole.
Kui kartulid on korralikult pestud siis ei tekigi mingit vahtu. Mitmes vees pesta korralikult liigutades ja ongi ok. Mustus on see mis vahuna peale keeb.
olen harjunud kartuleid hoopis aurupotis keetma.
Vees keeta on kuidagi võõras, aga need mõned korrad elus, millal olen kartuleid vees keetnud, olen küll vahu eemaldanud.
Riisu järgmisel korral kartuleid keetes vahtu ja võimalusel filmi telefoniga. Kui sööma asudes ämm ütleb, et kartulid sellise maitsega, siis näita lindistust. Arvan, et sellest on abi, samas võib ka tüli tõusta. Jõudu.
Mina tean ka, et vaht tuleb ära võtta. Nii tegid minu ema, vanaema, vanatädi ja nii teen ka mina. Olen elanud ämmaga koos 23. aastat ja seda küsimust ei tekkinud kunagi.
Pole kungagi kuulnud, et kartulitelt peaks vahtu koorima, terves suguseltsis ei tea kedagi, kes seda oleks teinud ja loomulikult ise ka mitte. Samuti ei ole üheski kokkamise saates näinud, et kartulitelt vahtu kooritaks. Mõni "tarkpea" ajab ise endal elu keeruliseks
Huvitav, ei ole ka kunagi kartulitelt vahtu võtnud. Kooritud kartulid voolava vee alt läbi ja potti. Tärklisevahtu riisuda, milleks? Lihaga on loomulikult teine teema, verevaht tuleb ikka ära võtta.
KOMMENTAARID (36)