Sõbrantsi kirjeldusel käis nende dialoog umbes nii:
„Marko, ma igatsen su järele.“
„Mina ka.“
„Ma armastan sind.“
„Mina ka.“
„Ma ei suuda ilma sinuta elada ja mõtlen su peale, kui hommikul avokaadoleiba söön.“
„Mina ka.“
„Valetaja! Sa vihkad avokaadot! Meie vahel on kõik läbi!“
Teised sõbrantsid vahetasid aga pilke. „No vähemalt ei öelnud ta sulle aitäh!“ ütles siis üks. „Kui minu kutt mulle „mina ka“ ütleks, hakkaksin ilmselt õnnest nutma. Tavaliselt keerab ta külge ja pomiseb, et ärgu ma nüüd üle piiri ka mingu,“ lisas teine ja ohkas.
Mina aga olin kunagi suhtes tüübiga, kes umbes kolm aastat mulle midagi sellist ei öelnud. Kui mul lõpuks kõrini sai ja ta maha jätta otsustasin, siis oli ta juba üllatunud, sest „me ju armastame teineteist“. Sorri, Eesti mehed, ma tean, et me materdame teid pidevalt selle eest, et te tundeid välja ei näita. Aga kas tahate, et naine sulaks teil käes nagu vahaküünal jõuluõhtul? Minu arvates on „mina ka“ päris okei algus.
Ahjaa, töötan nüüd taas kodust ning mu igapäevane vorm on onesie. Aga mitte niisama onesie, vaid ikka see Netflixi „Money Heisti“ onesie. Kui mind kunagi pantvangiks võetakse, siis loodan, et nad on sarjast õppust võtnud, nii mugavas outfit’is käituksin taltsalt kui lambatall!
Kommentaarid (0)