EESTLASTE KOGEMUSED | Laste kõrvalt tagasi koolipinki? Täiesti võimalik!

Karin Hanga õppis aastatel 2011–2018 Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö doktoriõppes; kaitses doktorikraadi ja võitis Teaduste Akadeemia teadustööde konkursil eripreemia. Praegu õpib Karin Rahvusvahelises Supervisiooni ja Coachingu Instituudis superviisoriks. Tema igapäevane töö Eesti Töötukassas on suunatud erivajadusega inimestele suunatud teenuste kujundamisele ja nõustajate koolitamisele. 

Hanga jaoks on õppimine oluline, sest ühiskond, ootused ja ka võimalused meie ümber muutuvad pidevalt. "Et muutuvatele oludele vastata, peame ka ise paindlikud olema ja vajadusel muutuma. Kuid õppimiseks on ka teisi põhjuseid – õppima ei pea ainult sellepärast, et ühiskond justkui ootab või et see on töötamiseks vajalik. Õppimine on oluliselt laiem tööalasest enesetäiendamisest – see hõlmab ka (vaimset) enesearengut, enda teostamist ja arengut inimesena. Nii saame oma elu rikastada, koguda uusi teadmisi ja värskendada suhteid. Ja nii see on, et igal inimesel on loomupärane vajadus enese realiseerimise suunas, pideva arengu suunas. See on meid toonud tänasesse päeva!

Täiskasvanuna õppima minnes saame valida - erialade ring on väga lai ja võimalused mitmekesised. Näiteks olen aru saanud, et tänapäeval on eriti popp minna uuesti õppima kutseharidusse, kuigi endal on juba kraad käes ja töökoht olemas. Milline suurepärane võimalus õppida näiteks mesindust, aiakujundust või puitmajade restaureerimist See rikastab meid inimesena, toob rahuldust ja kes teab, võib-olla laiendab ka valikuid tööturul. Esimene samm on enda jaoks ära tunda, et tahaks midagi enamat," ütleb ta.

Kuidas leida võimalusi, kui tunned, et „tahaks midagi enamat“?

Karin räägib nii oma kogemusest kui annab sõna ka enda sõpradele, et uurida, miks nemad õpivad, mida õppimine neile andnud on ja kuidas nad on ühendanud oma töö-, pere ja õppimisega seotud kohustused. Kõik need inimesed on oma haridusteel „teisel või kolmandal ringil“; nad töötavad ja neil on lapsed ning perega seotud kohustused.

"Arvan, et minu puhul oli õppima asumine kombinatsioon erinevatest põhjustest: kindlasti soov saada selliseid teadmisi, mida saaksin valdkonnas kasutada; mida teistes riikides on edukalt tehtud ja mida saaks rakendada Eestis. Ma tahtsin ja tahan olla oma töös ja tegemistes targem ning tõenduspõhisem. Usun siiralt, et mida rohkem on tarku ja laia silmaringiga inimesi meie ümber, seda kaalutletumaid otsuseid me teeme nii oma isiklikus kui ka tööelus," räägib Hanga.

Karin on viie lapse ema, kuid võib kinnitada, et õppimine ja töö- ning pereelu ühildamine on võimalik. "Nii praeguste kui ka varasemate õpingute puhul ütlen, et väga palju ei peagi muutma. Õpingute nimel ei pea ja ei tohigi kõigest muust loobuda. Minu puhul töötas järgmine: prioriteedid, planeerimine ja pühendumine. Tavaliselt panen kirja enda jaoks olulised tegevused, nende ajakava ja kui midagi teen, püüan sellele keskenduda. Üldiselt see õnnestub. Aeg oli ja on kõige suurem ressurss ning seda tuleb tõhusalt kasutada. Ikka on hommikuid, kui tuleb tõusta 5.30, et enne pere ärkamist ja tööleminekut teha „veidi tööd“ ning siis poolest päevast tegeleda õpingutega. Õhtud on pere jaoks."

Hanga sõnul on täiskasvanuna õppimine suurepärane võimalus. "Me teame rohkem, tunneme iseennast, meie valikud ja otsused on teadlikumad. Ja kui veel ei ole tabanud äratundmine selles osas, mida me tahame – miks mitte võtta ette teekond karjäärinõustaja juurde? Kaotada ei ole midagi! Võita aga terve maailm!"

MIKS MINNA UUESTI ÕPPIMA? 

Urve (55, tootejuht, kahe täisealise lapse ema) õppis mitmel aastal Tallinna Keeltemajas inglise keelt.

Miks? Urve sõnul vajas ta inglise keelt töö juures selleks, et hankijatega suuliselt ja kirjalikult paremini suhelda. Kui veel 10–15 aastat tagasi said tööjutud räägitud vene keeles, siis nüüd on olukord teine – kõik ärijutud räägitakse inglise keeles. Lõunalauas võib ka vene keeles rääkida. Seega, mida osavamalt oskad rääkida inglise keeles, seda parem.

Mida õppimine Sulle andis? Õppimine andis Urvele enesekindlust, et ta püsib tööturul konkurentsivõimeline. Keeleõpe rikastas ka seltsielu, sest koos oli ääretult põnev ja „kirju“ seltskond.

Töö- ja pereelu ühildamine. Kuna naise lapsed on juba suured ja töö on paindliku graafikuga, ei pidanud ta suuri ümberkorraldusi tegema. "Tööandja jaoks oli okei, et pidin paaril õhtul nädalas varem lahkuma – töö selle tõttu ei kannatanud. Tööturul on vaja konkurentsis olla, sellest ei pääse kuhugi! Elame kiirelt muutuvas maailmas!"

Ruslan (46, restorani omanik, kolme lapse isa) õppis massaaži.

Miks? Ruslan ütles, et ta ei ole õppimist kunagi varem nii palju nautinud, kui teeb seda täna. Eelmisel aastal oli Ruslanil võimalik aeg maha võtta ja jõuda selgusele, kuidas ja mil viisil edasi minna. Vana ja harjumuslik elurütm oli nii tema enda kui ka ühiskonna poolt out ja samamoodi jätkata polnud võimalik. Tärkas soov õppimist jätkata, soov millegi uue ja põneva vastu.

Mida õppimine Sulle andis?Mehe sõnul tapab õppimine või uue asja kallal tegutsemine rutiini, paneb meid juhtima aega ja mitte vastupidi. See arendab oskust oma tegevusi planeerida ja ennast mitme tegevuse vahel jagada. Samuti viib õppimine meid kokku uute inimestega, kelle igapäevane tegevus ja mõttemaailm võivad meie oma rikastada.

Töö- ja pereelu ühildamine. "Tööelus olen saanud tööandjaga kokkuleppele, et koolis viibitud aeg (üks nädal kuus) tuleb tagasi teenida õhtuste vahetustega pärast kooli. Mis on okei ja talutav! Pereelus olen saanud nn privilegeeritud staatuse – kui isal on vaja õppida, siis võimaldatakse see automaatselt," ütleb ta.

Nädalavahetustel perega väljasõitudel on mehel reisikotis kooliasjad alati kaasas. Järsku tekib mõni vaba hetk, et materjalid üle vaadata. Seni on enda jagamine pere ja töökoha vahel õnnestunud: 60/50%.

Epp (40, kolme lapse ema, hetkel kodune) õppis e-turundust.

Miks? Epu sõnul pani teda turundust õppima vajadus – ta otsis kursust, kus õpetataks reklaami ja turunduse tegemist sotsiaalmeedias. Õppimine oli väga põnev. Üks kord kuus toimuvad õppesessioonid andsid võimaluse väljuda rutiinist ja olla hoopis teises seltskonnas kui kodu ning lapsed.

Mida õppimine Sulle andis? "Õppimine on eneseteostus, vajadus areneda, liikuda edasi. See annab võimaluse olla mina ise, olla koos täiskasvanud inimestega ja rääkida põnevatel teemadel. Õppimine rikastab, paneb aju tööle, sunnib mõtlema ning arenema. Vahel tunnen, et õppimine tähendab ka täiesti puhtalt lehelt alustamist suhete mõttes – saab tutvuda uute inimestega ja avastada seeläbi ka iseennast. Ma olen teada saanud, milliseid põnevaid ameteid maailmas on! Ühtpidi võtab õppimine ära aja, kuid teisalt annab see ajale mingi sihi või suuna, sest ikka on vaja lugeda, kirjutada, planeerida ja suurt pilti näha. Ma tunnen, et minu silmaring on muutunud laiemaks ja pean järjest olulisemaks suure pildi nägemist ning planeerimist."

Töö- ja pereelu ühildamine. Selleks, et pereelu ja õppimist ühendada, peab naise sõnul olema väga kannatlik ja mõistev partner. "Meil on kokkulepe, et elukaaslane leiab siis võimaluse olla kodus ja toimetada laste ja koduasjadega. Enamasti see toimis, kuid kui elukaaslasel on ka endal töö juures pingelised ajad, tuleb teha järeleandmisi (näiteks käia vaid valitud loengutes või leida lisalapsehoidja).

Olen märganud, et täiskasvanud õppijale on väga oluline õpingute kvaliteet. Kui mõni loeng juhtub ära jääma või kui õppejõud ei ole piisavalt põhjalikult ette valmistanud, valmistab see pettumust."