Foto: Martin Ahven
Inimesed
13. märts 2021, 17:18

Pangatöö asemel õpetajaks läinud Sveta: kui ma räägin, on õpilased minu ainuvõimu all. Teist sellist ametikohta pole (3)

Svetlana Udras unistas juba lapsena õpetajaks saamisest. Pärast keskkooli läkski ta seda elukutset õppima, ent tööle sattus hoopis panka. 

Sveta ema, isa ega teised sugulased pole õpetajad olnud, kuid lapsena mängis tüdruk sageli nukkudega kooli. Keskkooli lõpus oli ta veendunud, et tahab õpetajaks saada ja asus õppima Tallinna ülikooli loodusainete (füüsika, keemia, bioloogia, geograafia) õpetaja eriala. Alguses meeldis talle kõige rohkem bioloogia, hiljem füüsika. „Olen loogikainimene ja mulle meeldivad reaalained, kus on faktid, teadmised, konkreetsus, käegakatsutavus. Seal saab midagi ära tõestada, mitte lihtsalt ei lobiseta,“ selgitab ta.

Sveta oli lõpetanud vene keskkooli medaliga. Eesti keele hinne oli 5, aga ega ta seda osanud. Ülikoolis oli õpe aga eesti keeles. Kontrolltöö jaoks õppis neiu esialgu eestikeelsed keemia tekstid lihtsalt pähe. Ta hakkas ise intensiivselt eesti keelt õppima ja avastas teisel kursusel, et mõtleb eesti keeles.

Viimase kursuse koolipraktikal märkas Sveta, et tema ettekujutus õpetajatööst ei langenud kokku reaalsusega. „Minu arusaam oli, et tulen kooli ja hakkan kohe lastele tarkust jagama, teen neist arukad inimesed,“ kirjeldab ta. Naisel polnud aimugi, kui palju bürokraatiat on selle töö juures, peale selle veel klassijuhatamine, mida ta ei tahtnud teha. Ülikooli ajal oli ta töötanud McDonald'sis ja viimasel kursusel pangas. 

SEBsse, mis varem kandis nime Ühispank, sattus Svetlana tudengina juhuslikult, aga jäi sinna kahekümneks aastaks. Ta alustas tellerina, hiljem oli harukontori juhataja ja tehnilise toe spetsialist. Ülemused märkasid, kui hästi oskas Sveta kolleegidele selgitusi jagada ja tegid ettepaneku, et ta võiks seletada tervele rühmale korraga. Nii sai naisest koolitaja.

Foto: Martin Ahven

Svetlana oli pangatööga rahul, aga ta hakkas selle kõrvalt oma tuttavate lastele lugemist õpetama – oma laste puhul oli see õnnestunud. Järgnevalt liikus mõte logopeedi ameti poole. Ta oli ligi 40aastane, kui otsustas uuesti ülikooli astuda, seekord Tartusse, erialaks eripedagoogika. Ta arvas, et hakkab hiljem logopeediks.

„Aga õpingute ajal tundsin, et logopeedia ei ole päris see. Minu südameasi on ikkagi eripedagoogika, pedagoogika ja kool,“ meenutab ta. „Õppisin töö kõrvalt, pangas lubati seda. Aga õpingutel saadud teadmisi kasutasin ka pangas, kui hakkasin peale teiste koolituste andma ka vene keele kursusi.“

2016. aastal valiti Svetlana panga parimaks sisekoolitajaks. Aga tema tundis juba igavust, sest kõik oli muutunud liiga lihtsaks ja selgeks. „Kui kliendid või kolleegid mingi murega helistasid, teadsin vastust juba siis, kui helistaja oli oma lauset alles alustanud,“ naerab ta. Sveta vajab töös väljakutset, talle meeldib teha seda, mis tundub teistele võimatu. Ja eripedagoogika on just piisavalt raske, väljakutset pakkuv eriala.

Õpetab Lasnamäe lapsi

Koolitaja võttis kaks aastat pangas töötades hoogu, enne kui tundis ennast lahkumiseks küps olevat. Nüüd töötab ta neljandat aastat Lasnamäe gümnaasiumis. Svetlana on kooli eripedagoog ja hariduslike erivajadustega laste (HEV) koordinaator. Ta õpetab loodusõpetust, geograafiat ja majandust ning on suure rõõmuga 10. klassi juhataja, kuigi kunagi oli just klassijuhatamine üks põhjus, miks ta kooli tööle ei tahtnud minna. 

„Kui tulin siia kooli tööle, oli algul samuti kokkulepe, et klassijuhatamist ma ei võta. Varsti palus direktor mul seda ikkagi teha, sest üks klassijuhataja läks dekreeti. Olin nõus, kuigi see oli klass, kes mind esimese geograafia tunni ajal üldse ei kuulanud – nad tegelesid kõige muuga. Kui esimene tund läbi sai, mõtlesin: „Oh kui hea, et seda on vaid üks kord nädalas!“ Nüüd tahan nendega kogu aeg koos olla,“ muigab õpetaja.

Sveta on aru saanud, et tema iseloomuga lausa sobib klassijuhatamine. „Ma ei tee vahet, millal on tööaeg ja millisest hetkest algab minu isiklik aeg. Suhtlen oma klassiga ka väljaspool tööaega – nad käisid mul külas, sõitsime kolme aastaga läbi kogu Eesti, käisime Peterburis, Soomes,“ kirjeldab klassijuhataja. „Olen nendega nagu sõber. Aga kohe alguses ütlesin ära, et meil pole mingit demokraatiat – koolis lastega see ei tööta, lapsed ei oska vastutust võtta. Ütlesin, et mina otsustan ja valida saate ainult seda, kas teete kohe või kohe-kohe. See toimib ja lastele meeldib see selgus. Nad teavad, et nagunii peavad tegema, siis pole mõtet hakata vaidlema.“

Üle-eelmisel õppeaastal panid bioloogiaõpetaja Udrase õpilased veebruaris klassi kasvama viit sorti tomatitaimi ja mais sõid vilju. Teised õpilased kadestasid ja küsisid, kas õpetaja võtaks ka nende klassis sama asja ette.

Lasnamäe gümnaasiumis on vene õppekeel, aga seal on ka eesti keele kümblusklassid. Just neis annab Svetlana tunde ja teeb seda eesti keeles. Õpetaja sisendab lastele: „Selleks, et Eestis midagi saavutada, peab õppima eesti keelt, muidu on poole võrra vähem võimalusi.“

Hariduslike erivajadustega õpilasi on Lasnamäe gümnaasiumis umbes 300. Svetlana on neile õppealajuhataja rollis. Nad õpivad kas individuaalse õppekava järgi, väikeklassis või vajavad muud tuge. Levinuim erivajadus on õpiraskused.

Svetat kuulates jääb mulje, justkui oleks ta juba ammu koolis töötanud. Talle endalegi tundub nii, kuigi tegelikult on ta seal alles neljandat aastat. Vahel on Sveta endalt küsinud, miks ta kohe pärast esimest ülikooli lõpetamist kooli tööle ei läinud. Nüüd teab ta, et nii oligi õige. „Siis poleks saanud minust nii head õpetajat ja klassijuhatajat,“ arvab ta. „Noor inimene pole veel küps selleks, et anda teistele mingit väärt kogemust. Siis olin ma sinisilmne, ma ei tundnud veel laste vajadusi. Praegu mul on see elukogemus.“

Eelmisel aastal oli õpetaja Udras haridusministeeriumi aasta õpetaja konkursil üks nominent klassijuhataja kategoorias.

Foto: Martin Ahven

Kasutab kindlaid põhimõtteid

Üks Svetlana põhimõte on see, et ta on aus õpilaste vastu ja ootab sama ka neilt. Ta jääb alati endale kindlaks. Sveta ütleb õpilastele ka seda, et ta armastab neid ning üldse väljendab oma tundeid koolis. 

Ta saab lastelt armastust ka vastu. Õpetaja Udrase sünnipäevaks tegi klass toreda üllatuse: „Istusin kabinetis, üks tüdruk tormas sisse ja hüüdis, et tulgu ma välja appi, poisid kaklevad. Läksin välja, nad olid terve klassiga lilledega koridoris, laulsid, õnnitlesid. See oli väga meeldiv, selliseid üllatusi teevad nad mulle palju.“

Kõige rohkem võlub Svetat õpetajatöös see, et iga tund on nagu esietendus. „Ja kui ma räägin, siis on nad 45 minutit minu ainuvõimu all. Teist sellist ametikohta pole,“ tunnistab ta.

Sveta enda lapsed on 20-, 16- ja 9aastane. Nad ei käi ema koolis. Kui Sveta elumuutuse juures midagi halba oli, siis see, et Tartus õppimise ajal jäi perele vähe aega. „Kui olin iga kolme nädala tagant neli päeva Tartus, siis pidid lapsed olema iseseisvad. Nad said hakkama,“ tunnustab ema.

Muud ta ei kahetse. Naine soovitab teistelegi – tasub realiseerida oma unistusi. „Kui teil on suur unistus, siis hakake selle poole liikuma, ärge kartke vaeva. Kui on soov midagi elus muuta, siis võiks alustada õppimisest,“ ütleb Sveta. Tema on praegu kindel, et oma hariduse ja kogemusega leiab ta endale tööd alati.