Lugejakiri | Iga laps vajab rõõmsat vanaema

„Eelmisel nädalal seisin Tartus Eedeni juures ristmikul, kui mu tähelepanu püüdis üks vanaema, kes teisel pool teed lubavat foori ootama jäi. Oli näha, et vanaemal polnud teekond ristmikuni sugugi kerge. Hingeldaval vanaemal oli käes kaks kelku, millel nautisid sõitu kaks lapselast. Lisaks veel käekott ja poekott tõenäoliselt toidukraamiga,“ alustab oma kirja 41aastane Sandra.

„Vanaema kupatas lapsed enne sõiduteele minekut üles ja võttis kelgud kätte. Lastele aga korraldas võistluse, et kes vanaema märguande peale kiiremini startida jõuab. Siinkohal tasub selgitada, et vanaema andis stardi alles pärast seda, kui roheline juba fooris oli süttinud. Tark naine! Ka naise kõrva olev paarike vaatas seda vanaema ja neid lapsi, vaatasid ja naeratasid helgelt. Kui me ristmikul kohtusime, siis nägin, kuidas vanaema läbi ilmselge väsimuse nakkavalt naeratas. Väsinult, aga rahuololevalt. Sammuke jäi puudu, et oleks talle juurde astunud ja kiitnud. No nii tore vanaema tundus! Ei tahtnud ristmikul tema hoogu lastega peatada, aga tahan nüüd neid vanaemasid kiita, kes jaksavad ja leiavad aja, et olla vanaema. Seda ka siis, kui ehk endal mõnikord raske,“ kiidab Sandra.

Sandra sõnul meenutas ta terve nädala vanaema kahe kelgu ja lapselapsega, sest süstis energiat ja rõõmu.

„Kui tänapäeval vanaemal ehk õunapuud enam ronimiseks ei ole, siis selline osalemine lapselapse elus – respekt!“ võtab Sandra oma kogemuse kokku.