Lugejakiri | Mees mind tahab, aga mu last omaks ei võta (4)

„Kui ta esimest korda minu juurde tuli ja mu last nägi, siis ei öelnud ta talle isegi tere mitte. Ma olin pahviks löödud ja üritasin end koguda. Palusin ta lihtsalt söögilauda ja saatsin lapse hoopis telekamängu mängima,“ meenutab Doris.

Kui enne seda kohtumist oli Dorise suhe mehega kirglik ja andis lootust säravale tulevikule, siis nüüd on naine segaduses ega tea, kuidas selle suhtega edasi minna.

„Oma lapsest ma loobuda ju ei kavatse. Ja elada nii, et mees lapsest välja ei tee ega sõbralik temaga pole – see pole võimalik! Ometigi on mul mehe vastu  tunded tekkinud. Minuga on ta armas ja õrn. Äkki ei oska ta mu lapsega suhestuda ? Aga kui see ei muutugi?! Mis ma siis teen?" on naine õnnetu.

Dorise sõnul ei ole ta julgenud seda teemat ka rohkem puudutada, kuigi mehega on ikka kohtutud.

„Olen tema juures ööbinud, aga lapsega pole rohkem kokku viinud ega enda juurde kutsunud.  Ainult autos ühest punktist järgmisesse liikudes, aga seal ei teki mingit vestlust, kui raadio mängib,“ täpsustab ta.

Mehel endal lapsi pole. Ka vestlused Dorisega on andnud märku, et tulevikus neid ta ei soovi ka.

„Minu jaoks ei oleks see üldse oluline, aga oma praegusest lapsest ma ei loobu. Tema isaga me ka ei suhtle. Mingi suhtlus peaks ju meil tulevikus kõigil olema, kui meist saaks pere. Ma mõtlen mu praegust kaaslast. Lõputult ju kahes erinevas korteris kah suhet ei hoia,“ leiab Doris.

Naise sõnul teab ta, et ega enne selgust ja lahendust ei tule, kui ta selle teema üles võtab.

„Ma vist kardan, et ta ei suudagi leppida, et mul on lisaks temale oluline ka mu laps. Ja ma ei kavatse oma poega ka vanavanemate juurde saata, et uut suhet luua. Lootust pole veel kaotanud, aga hinges on juba mingi kurbus ja kaotusvalu,“ tunnistab naine.