Foto: Terttu Jazepov
Kultuur
9. veebruar 2021, 18:00

LUGEMISSOOVITUS | Stephen Hawking selgitab, miks me peaksime arvestama Maalt lahkumise võimalusega

Minu huvi astronoomia vastu sai alguse kolmandas klassis, kui pidime valima ühe planeedi ja sellest „raamatu“ tegema. Pärast seda tahtsin mõnda aega astronaudiks saada. See kümneaastane elab minus endiselt ja õnneks kirjutas Stephen Hawking enne oma surma raamatu, mis vastab üsna arusaadavalt inimesi (sh mind) enim huvitavatele küsimustele seoses universumi ja meie tulevikuga.

Teoses „Lühikesed vastused suurtele küsimustele“ (Pegasus, 2018) räägib Hawking kümnel teemal, mis on inimesi aastaid, kohati aastasadugi vaevanud – kas jumal on olemas, kas tulevikku saab ette ennustada, kas ajaränd on võimalik, kas me jääme Maal püsima jne.

Kuigi vastused küsimustele on lühikesed, on need siiski piisavalt põhjalikud, et teemast ülevaade saada ja mõista, miks üks või teine asi töötab maailmas nii, nagu ta töötab. Raamat on kirjutatud ladusalt ja vürtsitatud Hawkingile omase huumoriga – näiteks räägib ta, kuidas tahtis veenduda ajarändurite olemasolus ja korraldas neile peo, ent saatis kutsed välja peojärgsel päeval, sest tahtis kindel olla, et külalised on päriselt võimelised ajas rändama. Pole vist vaja lisada, et loomulikult oli ta peol üksi.

Ent raamatus on käsitletud ka tõsisemaid teemasid. Autor tõdeb, et Maa hakkab meie kõigi jaoks liiga väikseks jääma: „Meie füüsikalised ressursid kahanevad ärevusttekitava kiirusega. Inimkond on kinkinud meie planeedile katastroofilised kliimamuutused, saaste, üha soojeneva ilma, pooluste jäämägede sulamise, metsaalade vähenemise ja loomaliikide hävinemise. Lisaks kasvab meie endi arv murettekitavas tempos. Nende näitajatega silmitsi seistes on selge, et peaaegu hüppeline rahvaarvu kasv ei saa ka järgmisel aastatuhandel jätkuda.“ (lk 202)

Kuigi pean tõdema, et kohati läks tekstist arusaamine ikkagi päris keeruliseks (ma olen läbi ja lõhki humanitaar, lisaks häiris mind kui keeletoimetaja haridusega lugejat ühes peatükis läbivalt valesti kirjutatud „üldrelatiiivsusteooria“), oli see siiski ääretult põnev ja hariv lugemine, mida julgen soovitada ka teistele asjaarmastajatele.