LUGEMISSOOVITUS | Kodutöö Kaplinskiga: Assoori saartest Baikali järveni (2)

Minu Euroopa ulatub Assoori saartest Baikali järveni, tõdeb Kaplinski ja neist kahest „piiritähisest“ – Venemaast ja Portugalist (Assoori saared on Portugali autonoomne piirkond) ta kõige pikemalt oma raamatus ka kirjutab. Ehk enam-vähem samas mahus saab autori tähelepanu ka Soome. 

Kuigi kõik teemad hakkavad hargnema konkreetse sihtkoha või reisiga seotult, on ühe või teise paigaga suhestumiseks vaja pigem sotsiaalset närvi kui nende külastamist. Sestap on tegu suurepärase reisiraamatuga praegustel piirangute ajal, sest mõtterännakuid ei takista miski.

Aga kes juba vaikselt pärisreise plaanib, leiab raamatust sedagi infot, mida kõrva taha panna. Näiteks kirjutab Kaplinski, et Köln on kindlasti üks koht, kuhu võiks tagasi minna, kui oleks põhjust, aega ja ...tervist. Või kinnitab, et Škocjani koopad Sloveenias on üks kõige kummalisemaid paiku, kus ta elus käinud on. Ka Sloveenia naaberriigis Horvaatias olev Split on autori sõnul on väga eriline linn. Sitsiilias aga soovitab ta põhjalikult patseerida Palermos ning kindlasti põigata sisse ka Palermo kuulsatesse katakombidesse. Ning kui oled juba Sitsiilias, on põhjust käia ka Hiiumaast umbes kolm korda väiksemal Maltal. Seda enam, et Sitsiilia rannikult on Maltale on enamvähem sama palju maad kui Tallinnast Helsingisse. Malta pole kõige odavamate turismimaade hulgas nagu Egiptus või Türgi, nii on ka turism siin mõnevõrra paremal tasemel, märgib Kaplinski.

Põhjalikud rännakud Portugalis

Mis Hispaaniasse puutub, siis Barcelona olevat kindlasti üks paremaid kohti juugendstiiliga tutvust teha ning Granadast ja Sevillast on autoril hoopis soojemad mälestused kui Madridist. Sevilla oli Kolumbuse ajal kõige rikkam linn riigis ning midagi endisest uhkusest ja traditsioonidest elavat Andaluusia pealinnas ka edasi.

Sevillast pole enam mingi probleem sõita Portugali. Portugallased on kinnisemad kui hispaanlased, neid on nimetatud lausa Lõuna-Euroopa põhjamaalasteks, tõdeb Kaplinski. Erilise soojusega kirjutabki autor Portugalist, kus ta viimase kümne aasta sees peaaegu igal talvel kuu või paar koos abikaasaga on elanud. Talvitunud on ta valdavalt Portugali lõunarannikule jäävas Algarves, täpsemalt mauride ajast säilinud kitsaste käänuliste tänavatega Taviras. Oma lemmikpaigaks nimetab autor selles piirkonnas siiski Sagrest. Põhjapoolsetest linnadest meeldib talle eriti Porto ja Portugali saartest peab Kaplinski kõige südamelähedasemaks Madeirat. Siinkohal olgu märgitud, et ta on viibinud ka kolmel Euroopa Hawaiiks nimetatud Assoori saarel. Madeiral alustas ta ka „Piirpääsukese Euroopa“ kirjutamist.

Kummalisel kombel on mulle väga lähedane ja kodune Portugal, tõdeb ta raamatus ka ise. Ega jäta märkimata, et kui Hispaania on rahvaarvult hiiglane (47 miljonit) ja Portugal peaaegu kääbus (10 miljonit), siis portugali keelt kõneleb maailmas 480 miljonit inimest ja hispaania keelt 280 miljonit inimest. Põnevaid fakte kas keele ajaloost või tähelepanekuid tänaste kõnelejate kohta on raamatusse pikitud ka seoses paljude teiste paikadega. Kuigi autor püüab oma sõnul üle saada kiusatusest süveneda Põhja-Euroopa etnilis-lingvistilis-geneetilisse ajalukku, ei taha see tal sageli õnnestuda. Ja tore on, sest vaevalt ma keeleteadusesse süvenema kipuks, aga selliste väikeste ampsudena töötab keeleteadus reisiraamatus nagu kirss tordil. Puudutagu see siis skandinaaviast päris sõna russ  tegelikku tähendust või mida ikkagi tähendab väljend „poole kõrvaga kuulma“.

Väike-Ameerika kui prohvetlik tänavanimi pealinnas

„Bretagne`is pole ma rohkem olnud kui paar päeva, aga bretooni keelt kuuleb vaevalt mujal kui sadamakõrtsides ja turul. Veel saja aasta eest, ehk hiljemgi, olid Breyagne`is koolides sildid „keelatud sülitada põrandale ja rääkida bretooni keelt“. Emakeeles rääkimine oli midagi roppu...Ega meil Kagu-Eestis, kus õpetajad võru keele vastu agaralt võitlesid, asjad palju paremad polnud,“ kirjutab Kaplinski.

Rohkem, kui mure võru keele pärast, jääb kõlama autori mure eestlaste keeleoskuse pärast üldse. „Soome keele oskus on Eestis ilmselt kõvasti alla käinud. Nagu vene keele oskuski. Elame nüüd Väike-Ameerikas - see Tallinna tänavanimi on prohvetlik.“