Inimesed

ÜHE PILDI LUGU | Füüsik Peeter Paris: esimesed laskumised tegin luhal oleva prügimäe nõlval 

Helen Serka-Sanchez, 13. veebruar 2021 15:21
Kolmene Peeter 1950ndate lõpus mäest üles rühkimas: Sel ajal polnud poest lastesuuski võimalik saada. Suusad olid pikematest lühemaks lõigatud, tagant kummidega ja eest ninarihmaga, et neid saaks erinevate jalanõudega kasutada. Suusakepidki olid pikematest või murdunud pillirookeppidest lühemaks lõigatud ja sobivaks viimistletud.Foto: erakogu
Mõnusalt lumine aasta algus innustas kõiki välja otsima suuski, uiske ja kelke. Koos nendega meenub nii mõnigi lapsena läbitud suusarada. Füüsik Peeter Parise (68) kätte jõudis tagasi ümbrik lapsepõlveaegsete fotodega, kus ta väikese poisina suusamägesid vallutas.

Millal ja kus on vanad fotod tehtud?

Samal teemal

Peeter Paris: „Päris täpselt ei teagi, millal pildid tehtud on. Mu riietuse, eriti mütsi järgi võib arvata, et isa tegi need klõpsud oma Baby Boxi kaameraga 1959. või isegi 1958. aasta talvel. See pika tutiga päkapikumüts meeldis kõigile, peale kandja enda. Samas ega see päris vastukarva ka olnud. Oleme liugu laskmas Emajõe lammi serval Valgeveski kohal. See, et enne laskumist rühin mäkke, iseloomustab ajastut, mil igal künkal polnud tõstukeid ega eskalaatoreid.“

Mida foto tegemise hetkest mäletate?

Peeter: „Ega suurt mäletagi, sest sarnaseid olukordi läbi aastate oli palju. Tõenäoliselt püüdis isa tabada ägedamaid momente, kui me vendadega vitste vahel slaalomirada läbisime. Enne sõitu tuli slaalominõlv ette valmistada ehk lumi nn treppsammuga tihedaks tampida.“

Millal suusatamise selgeks saite? Meenutage esimesi pikemaid suusaringe.

Peeter: „Võib-olla proovisin ma suuski paariaastaselt, kuid kindlalt saab väita, et kolmeselt ma juba suusatasin. Sealt edasi hakkas suusatamine tasapisi selgeks saama, kuni aastakümneid hiljem avastasin, et õpitu ununeb kiiresti. Mäletan aega, võisin olla kolmeaastane, mil linnatänavad olid lumega kaetud ja suusatatavad. Sõitsin Tartus kodust Taara puiesteel läbi Tähtvere pargi õlletehase tagant mäest alla ja sealt veel pisut edasi ning pärast tagasi ka. Toonane nn A. Le Coqi mägi, mis asus laululava kohal, polnud kaugeltki sile, lame ega tasane, vaid järskude servadega karjäär. Uljamad leidsid kohti, kust sai suuskadel alla kihutada. Mina tol ajal nende hulka ei kuulunud, alla pääsesime servas olnud teed pidi.

Tõsisemad mäest laskumised tegin luhal oleva prügimäe nõlval. Praeguse laululava tagusel luhal ladustati prügi, mille vanemasse ossa oli moodustunud umbes paarimeetrine astang. See oligi minu esimene tõsisem suusamägi. See koht jäi mulle hästi meelde, sest seal kukkusin esimesed korrad. Suuremad vennad ja isa-ema pääsesid sellest jõnksust püsti alla, aga mina kukkusin ikka uuesti ja uuesti. Tegi küll viha, et olin teistest viletsam.

Sageli, kui pikem suusasõit oli mind väga ära väsitanud, haakis isa meie suusakepid rõngaid pidi kokku ja vedas mind järel.“

Kolm venda: Peetri pere käis tihti koos pikematel suusasõitudel. „Kui sõit väga ära väsitas, haakis isa meie suusakepid rõngaid pidi kokku ja vedas mind järel,“ meenutab Peeter.Foto: erakogu

Kui tihti kogu perega suusatamas käisite?

Peeter: „Seni, kuni vendadega väikesed olime, käisime tihti koos suusatamas. Kui ilm lubas, siis kindlasti kõigil pühapäevadel. Häda oli selles, et erinevas vanuses laste füüsilised võimed olid väga erinevad. Koos suusatamine tähendas sageli seda, et vanem vend kadus koos isaga kaugusse ja nooremad jäid emaga tagaajaja rolli. Parimad suusailmad olid Kääriku ümbruses kevadtalviti, kui märtsipäike juba soojendas ja lumele moodustus koorik, mis suusatajat kandis. Üle väljade ja põldude sai sobivas suunas vabalt uisusammul liuelda. Kevaditi mitmel korral sõitsime Käärikult Kuutsemäele, et sealt teha üks pikk laskumine tagasi kodu suunas.“

Mida teile lapsena peale suusatamise veel talvel teha meeldis?

Peeter: „Mida lapsed talviti ikka tegid, kui nutiseadmeid ega telekat polnud. Kui oli igav, tuli õues olla, et pulbitsevat energiat maandada. Lumememme võis ju teha, aga palju ägedam oli ehitada lumest kindlust. Üle tänava poistel oli oma kindlus ja siis sai vastastikku lahingut pidada. Pimedal ajal sai toas ka raamatuid lugeda. Kui uiskudel juba püsisin ja uisudki ostetud, siis Toomeorus tenniseväljakutel oli linna uhkeim liuväli: muusika mängis, värvilised tuled põlesid, uisutamisruumi oli parajalt.“

Mida on lapsepõlves saadud spordivaim eluks kaasa andnud?

Peeter: „Eks ikka võitlusvaimu ja erinevates olukordades hakkama saamise oskust. Küllap ka püsivust ja teadmise, et millegi saavutamiseks tuleb mõnevõrra vaeva näha. Seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee