„Panen kommid kaussi ja õhtul osad söödud. Kui küsin, et kas ta sõi, siis vastus on ei. Kapist kaob jäätist ja saladuslikult kadus jõulude ajal ka piparkoogitainas. Laps ütleb, et tema ei tea midagi. Isegi ründab vastu, et miks ma just teda kahtlustan. Meil nimelt ka lemmikloomad kodus. No tule taevas appi!“ kirjeldab ema lapsesuu kummalisi selgitusi.
„Mõnikord olen olnud vihane, aga olen ka sageli öelnud, et räägi tõtt. Valetamine on teost minu arust palju hullem. Ja miks valetada? Karta pole tal midagi, aga ometigi tõtt ei räägi. Korra oli kardin värviga koos, aga tema vastus sama – tema ei teinud. Ma tegelikult juba muretsen, kas see on üldse normaalne enam. Kõige ilmselgemaid asju kah valetab. Püüa hea või halvaga, aga abi ei ole. Olen mures,“ selgitab Ulrika, kes sugulastega seda teemat lahata ei taha. „Aga abist ära ei ütleks. Kui keegi selgitaks, mida peaksin tegema?“
Millisest punktist ületab valetamine igasugused piirid?
Kommentaarid