Lugejakiri | Solvang või tõsiasi: laps ütles, et ma olen paks (7)

„Täiesti tavaline pühapäev, mil ma valmistun uueks nädalaks ja panen asju kokku. Tunnistan, et näksisin selle kõrvale mõne piparkoogi ja krõbistasin kommi. Järsku tuleb mu teismeline minu suunas ja nõuab mõeldamatuid asju ja eeliseid. Meil tekib sõnavahetus ja järsku prahvatab ta mulle, et ma olen paks. Mu 15aastane tütar ütleb mulle, et ma olen paks. Ma olen siiani šokis,“ kirjutab Mailis.

Ema sõnul sai suur segadus alguse tühistest asjadest, aga asi on juba nädala jagu klaarimata. „Ma hoidsin end väga tagasi, et mitte ebasobivat midagi vastu talle prahvatada. Eks tal on ju õigus, sest mõni liigne ülekilo on puusadele kogunenud küll. Aga tema süüdistused minu kohta ja see, et ta mulle nii otsekoheselt ütles. Olen solvunud – võin seda nüüd tunnistada,“ lisab Mailis.

Ta ei tea, kas peaks tütrega selle teema uuesti üles võtma, kuid siis on järgmine probleem – mida öelda? „Praegu on meil selline kummaline vaikimine ja teemaks ainult sel hetkel olulised asjad. Tõlkes tähendab see pigem vältimist ja mingi ebameeldiv distants on. Kas lähen ja ütlen, et jah, olen paks, mis edasi? See kõlab ka natuke norivalt. Aga mis andestust ma temalt ootan? Ütles seda vihasena ja tegelikult ei valetanud ka sugugi. Aga lahendust on olukorrale vaja ju ometigi. Sellest jääb väheseks, kui üritan unustada ja lihtsalt tavapärast elu elada. Mehele rääkisin, aga tema ainult mühatas. Ei osanud midagi soovitada. Leidis, et naised teevad alati draamat tühisest. No pole päris tühine see, kui su oma laps sind kritiseerib ja välimuse üle ilgub,“ leiab Mailis.

Kuidas minna edasi?