„Sa ei tea, mis on tõeline armastus, sest sa pole lapsevanem,“ on üks tanu alla saanute põhilisi argumente.
„Sul pole elus mingit tõsist vastutust. Võid lihtsalt ühel päeval asjad kokku pakkida ja Hiinasse kolida,“ heidab mu õde mulle ette. Oot, ja kuidas see probleemne on? See kõlab nagu üsna hästi formuleeritud elueesmärk. Kes siis käskis 20aastaselt rasedaks jääda, ja lisaks veel 22- ja 23aastaselt ka?
„Su mees võib su suvalisel hetkel maha jätta,“ arvab meie sõprusringist hiljuti sõrmuse sõrme pannud tips, vaadates silma meile, viiele vapustavalt hästi välja nägevale tšikile. Hm... Sellisel juhul jääb kaotajaks mees, küll tuleb uus ja parem!
Njaa, aga kui otsustate mehega lahutada, mis, noh, pärast kümmet aastat ja üksteise plekilistes lohvakates dressipükstes nägemist üsna kindlasti juhtub, siis on sul kaelas majalaen, mida sa maksta ei jõua, ning kui su mees just eriti tore pole, siis ka lapsed seitse päeva nädalas, ainult pead nendega ise hakkama saama, sest mees on end üleöö töötuks vormistanud.
Kas on halb, et me sõbrantsidega pärast paari veiniklaasi võistleme, kes leiab perefoorumitest kõige naljakama ja ilmselgelt kibestunud postituse mingi tühise asja kohta? Statistika aga ütleb, et enamik meie seksikate vallaliste klubist liitub sel aastakümnel lapsevanemate klubiga. Kui hakkan perefoorumites vallaliste üle kiunuma, palun peatage mind!
Ahjaa, vana-aastaõhtul panime oma parimad riided selga, avasime Prosecco ja tegime nii palju pilte, kui kaamera kannatas. Ega ma ei teinud terve aasta trenni ja päevitanud rõdul selleks, et ööriietes diivanil teki all istuda!
Kommentaarid (0)