Külapood. Foto on illustratiivne.Foto: Joosep Martinson
Lugejakiri
8. jaanuar 2021, 10:23

Lugejakiri | Maapoe argipäev – patsutus pepule ja sobimatud ettepanekud (18)

Esimest aastat maapoes töötav Marta on vaimselt kurnatud ja plaanib koroona möödudes leida võimaluse linna kolida. Mitte seetõttu, et talle elu maal ei meeldiks, vaid hoopis seetõttu, et kogeb töökohas ahistamist

„Lõpetasin keskkooli ja mõtlesin aasta töötada ja veel natuke otsustada edasise üle. Ka kodust oleks väga hea sel aastal ülikooli astuda ja selle kõrvalt maapoes mõni töövahetus edasi teha. Kõik oleks tore, kui poleks neid ennasttäis keskealisi, kes end minu kulul lõbustavad,“ kurdab Marta.

Noorel naisel ei möödu päevagi, mil keegi poes talle kohatut märkust ei teeks. „Küll vihjatakse, et ma võiks mehele minna. Siis küsitakse, kas mu bioloogiline kell ei tiksu poeriiulite vahel liiga kiirelt täis. Veelgi hullem on see, et ega need kohalikud ei ütle ära ka patsutamisest. Enne pühi täitsin ülemist riiulit kommikarpidega, kui üks kohalik arvas, et plaks mu tagumikule on väga sobilik. Ka suvel jagus neil ohmudel aega ja tahtmist mu rõivastust ja figuuri kommenteerida. Päris ahistamine! Juhataja ütles, et selline meil elu siin kolkas ongi. Meestel polevat töö ja eraelu kõrvalt hobisid ega miskit, mistõttu käivad siis meid poes piinamas. Ega need kohalikud ainult mind poes ei piira – teisi kah. Kõik võtavad seda juba nagu loomulikku osa sellest tööst. Minu arust see õige pole,“ selgitab Marta.

Neiu sõnul on mujalt piirkondadest nende poodi sattunud inimesed palju viisakamad. „Keegi ei ole kommenteerinud ega jama suust välja ajanud.“

„See, et mõni kohalik mind lapsest saadik teab ja mu isaga pidu on nooruspõlves pannud – ega see anna õigust minuga jantima tulla. Piinlik võiks olla! Korra üks koolipoiss kommenteeris üht meest, kes minuga siin liini üritas ajada. Respekt! Pani tegelikult sel mehel suu kinni küll, kui temast noorem julges öelda, et kas millegi muuga enam tõesti tegeleda ei ole, Sellest igapäevaselt siiski abi ei ole. Kellele ma kaeban, kui kõik on leppinud olukorraga. Ainus mõte ongi, et suveks mujale tööd otsida ja siis vaadata. Aga peaksin ka ema juurest ära kolima ja raha läheks üürile. Igati lihtsam oleks siin töötada ja linna kooli sõita, aga sellist ahistamist ma enam pikalt ei kannata. Ja suhtumist, et see ongi okei. Aga ei ole!“