Lugejakiri | Elu paneelmajas – poolik verivorst ja hunnik suitsukonisid

„Esimesel jaanuaril oli keegi keset treppi lasknud verivorstil maha potsatada. Kaks trepiastet edasi oli hunnik suitsukonisid. Mõni tund hiljem olid maja ees end „päkapikkudeks“ tinistanud keskealised mehed. Selge värk – uued naabrid! Hõikasin mehele, et tulgu meie uusi naabreid tervitama,“ alustab oma kirja 31aastane Triin.

Triinu sõnul saab ta aru, et naabreid ja sugulasi alati valida ei saa, aga ka paneelmajas võiks tema arvates kõik suuta järgida mingeid norme ja piire.

„Ma ei loobi prügi maha, sülita käsipuudele ega lõuga oma korteris keset ööd. Arvestan, et ka naabrid on inimesed, kes käivad tööl, kel on lapsed jne. Aga on neid, kes tegelevad vaid iseenda ja oma eluga,“ tunnistab Triin, et esimesed päevad uute naabritega on näidanud,et tulevik helge olema ei saa.

„Me ei ela kusagil räämas paneelikas, vaid täitsa kesklinna lähistel. Ka üürid on meie majas aktiivse ühistu tõttu päris kõrged, sest teeme remonti ja hoiame hoovi atraktiivsena. Rahaliselt see uutele naabritele kallis ei ole seega. Võiks ju eeldada, et käivad ikka tööl ja huvituvad ümbritsevast, aga... Isegi oma prügikoti tõstavad ukse taha päevaks või paariks seisma. Ja ärge kommenteerige, et kas venelased – eestlased on! Kas nad ootavadki, et keegi neile kodukorda selgitaks või sõimaks... Mõnele vist meeldib nii,“ leiab Triin.

Tema naabritega seekord võidelda ei plaani, vaid tahab teatada rikkumistest ühistule, kes loodetavasti uutele tulijatele seniseid tavasid ja reegleid selgitab.

„Aga tuju läheb ikka ära küll, kui koju minnes palja ülakehaga Tarmo taarakoti meie ühise koridori nurka heidab,“ tunnistab Triin.

Häid nõuandeid, kuidas naabritega hakkama saada?