Lugejakiri | Aastavahetusest jäi maha hunnik prügi (4)

„Väga kurb oli esimesel jaanuaril väljas jalutada ja seda sodi kõikjal märgata. Mõnes kohas oli tunne, et pole ruumi astumiseks. Pudelid, kasutatud paugutid, karbid, konid, topsid – kole vaatepilt!“ kurdab 24aastane Krista.

„Kui imeline ilutulestik taevasse lastud, siis võiks ju ka maapinnale jäänud rämpsu lahkudes koristada,“ avaldab ta arvamust.

„Sel aastal jäime ise elukaaslasega tubaseks, aga varasemalt oleme ka ise sõpradega õues madistanud. Ja kunagi pole me endast midagi maha jätnud. Oleme kõik jäägid ja pudelid lahkudes ühes võtnud,“ kinnitab Krista.

Neiu sõnul on lubamatu, et elame mugavuses mõttega, et küll keegi meie jama ära koristab.

„Alati mõtlen, kas neil kõigil on kodudes ka koristajad olemas? See õues avanenud vaatepilt meenutab mulle avalikke käimlaid, kus suudetakse igasugust lagastamist korda saata. Kas kõigil on kodus olukord sama? Või miks kodu jääb puhtaks, aga ühiselt kasutatud avalik ruum mitte? Millest see üleolek, et nii võib? Juba öösel vaatasin ja mõtlesin sellele, et mis mind hommikul kodu ees ootamas on. Need on vist samad inimesed, kes maski kandes selle eest rebivad ja lihtsalt maha heidavad. Enesekesksed ja hoolimatud,“ selgitab Krista, et on inimestes pettunud.

Millised on sinu emotsioonid ja kogemused uue aasta esimesest hommikust?