JÄRELVAADATAV | Rain Uusen kirjutas elu suurimast madalseisust raamatu: sa ei ole kellegi teise hüpiknukk, juhime ja kontrollime oma tundeelu ise

Jaanuaris pakkis Rain kohvrid ja lendas Indiasse. “Tahtsin sinna minna juba mitu aastat tagasi, aga töö- ja muude asjadega oli nii kiire, et ei jõudnud. Eelmise aasta lõpus olin olukorras, kus minu tollane tööandja ehk vallavanem astus tagasi ja jõulud tulid peale, särtsatas minus mõte, et rohkem seda Indiat edasi ei lükka ja sõidan,” meenutab Rain.

“Miks ma sinna minna tahtsin? Aus vastus on see, et ega ma tänaseni ei tea, aga miski Indiasse kogu aeg kutsus. Kuna olin läbipõlemist nii professionaalselt kui isiklikus elus mitu aastat tundnud, tundus India piisavalt õige koht, kus endasse vaadata, puhata ja tegeleda spirituaalsete tegevustega, et endas mingit rahu ning selgust saada,” tõdeb ta. Reis oli planeeritud kolmeks nädalaks – piisavalt pikalt, et elada Indiasse sisse ja piisavalt lõdvalt, et kui asjad arenevad toredasti, võib Rain sinna ka kauemaks jääda. 

Rain rääkis ees ootavast reisist palju ka oma lähikondsete, kolleegide ja inimestega, kes olid Indias käinud, sellest midagi kuulnud või kelle sõbrad-tuttavad olid Indias käinud. Kõik hakkasid meest hoiatama: “Kallis, Rainike! Ära sa nüüd üksi küll Indiasse mine. See on koht, kus üksi rännates võib olemine ohtlikuks minna.” Nii jõudis mees 2. jaanuariks peaaegu juba otususele, et jätab lennule minemata, kuid viimasel hetkel otsustas siiski reisi ette võtta: “Mõtlesin kolm korda enne, mida veel teha saan ja hakkasin uurima võimalusi, mida Indias üksikutele rändajatele pakutakse. Leidsin endale turvafirma ja tellisin turvamehe. See oli väga hea tagavaraplaan ja otsustasin, et vaatame mis saab. Pakkisin oma kohvrid lõpuni ja istusin lennukisse. Suuri ootusi mul polnud ja midagi põhjalikult ette planeeritud.”

Eluarmastus, mees nimega Munish

Indiasse jõudes kohtus Rain üsna kohe Tinderis Munishi nimelise mehega, kellega arenes kiirelt suhe. “Mul ei olnud alguses üldse eesmärki kellegagi tutvuda või suhet alustada, aga läbi aastate olen tahtnud reisides kohalikega kohtuda ja suhelda, sest see annab hoopis teise dimensiooni,” räägib ta. “Sain Tinderis tegelikult hästi suure koguse match’e, neid oli peaaegu 200 ja päris mitu päeva oli tegemist, et üldse seal navigeerida ja näha, mida seal räägitakse või tehakse.” 

Mõnega neist jäi Rain pikemalt suhtlema, nii ka Munishiga, kellega algas suhtlus juba teisel päeval Indias olles. Kui teistega jooksid vestlused enamasti psühholoogilistesse karidesse, mis olid väga intensiivsed ja ebameeldivad, oli vestlus Munishiga hästi soe ja kontaktne. “Rääkisin tõesti päris inimesega, kes kuulas, vastas ja reageeris. Seetõttu otsustasime ka järgmisel päeval kohtuda. Toona ei osanud ma sõnastada, et see oli armumine esimesest silmapilgust: oli lihtsalt mõnus, tore ja soe tunne, aga kui selle tunde saad, ei taha sellest kuidagi välja tulla,” tõdeb mees. 

Just seetõttu arenes meestevaheline suhe tohutu kiirusega, milles oli parasjagu kirge. “Üsna kohe hakkasime planeerima ühist aega, võttes arvesse minu reisi-ja tema tööplaanid. Otsuseni, et tahame rohkem koos aega veeta ja seda ka pärast puhkuse lõppu, jõudsime väga kiiresti. Hakkasimei kohe varakult organiseerima, kuidas Indias koos saame ja, mis saab paari nädala pärast, kui mina Eestisse tagasi lendan,” selgitab Rain. 

Üheskoos tehti otsus, et pärast Raini puhkuse lõppu, tullakse Eestisse juba kahekesi: 27. veebruaril registreerisid nad kooselu ja tegid teineteisest ainupärijad. Isegi pulmaplaanid olid paigas, aga siis tuli koroonaviirus, mis kõik sassi keeras. “Siia tulles saime “koroona rõõmud” kaela keset kooselu planeerimist. Kahele inimesele, kes on äsja tutvunud ja armunud, peaks see olema hästi rõõmus eluetapp, aga meil osutus kõik hoopis pingeliseks: sattusime seaduste rägastikku ja pidime kogu aeg tõestama, et oleme või tahame olla koos. Lisaks tekitas probleeme maailma sulgumine järk-järgult, temal jäi ju kodu Delhis ootama. Seda kõike oli väga palju, millega pidime nendel nädalatel korraga tegelema nii praktiliselt kui emotsionaalselt,” meenutab Rain.

Raamatu lõpus tõdeb Rain, et Munish on  tema esimene, ühtlasi ka eluarmastus, ometi sai see armulugu läbi. “Eks neid erinevaid variante või filisoofilisi ja emotsionaalseid arutelusid, mis oleks võinud saada, on palju kuude jooksul läbi mõeldud. Küll aga usun, et kui elu oleks olnud tavapärane ja oleksime saanud reisida, pidime pulmi pidama aprillis Indias, ei oleks need pinged kerinud võib-olla nii tuliseks. Teistpidi ei tea, mis siis oleks ju saanud – jah, õige inimene, õiged tunded, aga ometi lõppes see nii nagu lõppes. Võib-olla oli see ikkagi mingisugune äratuskell ja aeg oli meie mõlema jaoks tõepoolest vale,” ütleb mees. Nüüdseks on igasugune suhtlus Munshiga läbi saanud. 

Suhted

Hiljem kohtas Rain Tomnicu, kellega oli suhe vastupidiselt eelmisele väga veniv, aeglane ja  napisõnaline alguses. “Eks see oli kindlasti tingitud minu enda emotsionaalsest seisundist tol hetkel,” tõdeb ta. Tomincu lugu mehe sõnul on täna veel õhus ja uks on paokil: “See suhtlus ei ole tänaseks lõppenud.”

“Arvan, et kui kohtud õige inimesega, ei mängi tema elukoht, asukoht, kultuur või keel üldse rolli. Eks olen 40 eluaasta jooksul kohtamas käinud ja koos elanud ka eesti kuttidega, aga pean tunnistama, et olla teisest kultuurist pärit inimestega intiimsemas suhtes, on väga arendav ja põnev väljakutse,” räägib Rain ja lisab, et suhtes peab olema kirge, värvi ning sügavust. 

Mõneti ongi raamat sõnumiga: “Kallid eesti mehed! Rääkige oma tunnetest ja emotsioonidest.” Rain ütleb, et Eestis teretame ja noogutame, räägime liiga pealiskaudselt oma tegemistest, sest arvame justkui teame ja tunneme üksteist nii hästi, tegelikult see nii pole. “Ennast peab avama ja julgema näidata nii heas kui halvas. Ma tahaks olla raamatuga eesti meestele – ükskõik, kas nad on geid, bid või heterod –  eeskujuks, et ennast tuleb avada. See on väga tervendav, õpetlik ja põnev teraapiline protsess,” sõnab ta. 

“Kui raamatut lugedes, päästab keegi oma suhte, saades aru, et mõni oluline asi on jäänud kodus ütlemata, olen eriti õnnelik. Öeldakse küll, et teiste vigadest ei saa õppida, aga võib-olla mõni nüanss raamatus paneb nii sügavalt ja tervalt enda reaalsusele ja tegelikkusele mõtlema, et näha tänasest natukene kaugemale. Võib-olla paneb mõtlema, et peaks minema ja lihtsalt oma elukaaslast kallistama, selleks ei pea olema ju põhjust, vaid ta on lihtsalt kallis ja oluline. Sellised pisikesed asjad jäävad vahel sõnade ja oskamatuse taha tundeid näidata kinni. Kui raamat peaks aitama suhet parandada natukenegi, on see läinud asja ette!” lisab Rain. 

Madalseisud

Rain tõdeb, et kindlasti polnud see ainult suhete virr-varr, mista madalseisu viis, see oli juba pulbitsemas, aga need olukorrad andsid viimase tõuke. “Meie kõikide elus tekib väga sügavaid kriise, kus teatud küsimused muutuvad väga teravaks ja põhimõtteliseks. Seega püüan selle looga anda edasi seda, et ennast ei tohi üksi jätta. Peame mõtlema, milline on meie tugivõrgustik ja seda väga teadlikult hoidma ja arendama. Tuleb märgata, et sinu ümber on inimesed, kes tahavad, viitsivad ja oskavad olla sulle toeks, anda vajalikul hetkel nõu või lihtsalt kuulata. Sain läbi kogemuse teada, kes on minu elus need inimesed ja kuidas olin nad kohati unarusse jätnud,” sõnab ta. 

Kõige suurem madalseis oli Rainil vahetult enne oma sünnipäeva juulis. “Selleks hetkeks olin ma kõik võimalikud suhet päästvad tegevused ära teinud ja jõudnud kohta, kus sain aru, et see on lootusetu ja kõik on lõppenud. Minu suur pidustuste nädal, mida olin üle poole aasta oodanud, polnud veel kätte jõudnud, aga tundsin, et kraabin juba nii-öelda mullapinda. See päev oli kõige mustem,” avaldab mees. 

Kuidas sellest madalseisust aga läbi tulla? “Mina enda puhul sain aru, et see tuleb läbi elada, see on väga valus ja vastik, aga sellest ei saa kuidagi üle hüpata või eirata. Tuleb teha väga pisikesi ja lihtsaid samme: korjan tühjad pudelid kokku ja viin taaraautomaati, pühin tolmu või teen midagi head süüa. Need on elulised ja praktilised tegevused, mis hakkavad sellest emotsioonide virr-varrist järjest välja tirima. Samal ajal ei tohi ennast üksi jätta: sellel perioodil oli väga palju hetki, kus võtsin telefoni ja helistasin, et mul on abi või nõu vaja. Seda peab julgema teha – ma tean, kui raske ja vastik see tunne võib olla ning  tunned ennast nõrgana, sest pead nüüd abi anuma, aga sellest tuleb läbi astuda,” räägib Rain.

“Ei saa öelda, et olen täielikult tervenenud, aga saan aru, miks olen ühel viisil nii käitunud või käitumata jätnud.”

Rain pidi ka professionaalset abi paluma, kuid võitles mitu nädalat kuni julges selle sammu ette võtta. “Meis on väga palju häbitunnet, et oleme läbi kukkunud ja väga tugevalt on kahe kõrva vahele taotud põhimõtet vait olla ja edasi teenida – ära näita välja, et oled nõrk. Hoolimata sellest, et maailm meie ümber on ammu muutunud, elame justkui ikka sõja ajal. See laastab inimesi, näen ka täna suheldes inimestega, et seda häbi ja piinlikkust on väga palju, ometi on võimalus professionaale abile on olemas,” räägib mees. 

Tänaseks on Rain suutnud mustast august välja ronida ja on enda sõnul väga mõnusas kohas. “Ma ei saa kindlasti öelda, et olen täielikult tervenenud, aga saan aru, miks olen ühel viisil nii käitunud või käitumata jätnud, saan aru, miks see on toimunud, mis on järgmised valikuvõimalused ja kuivõrd need minust endast sõltuvad. Praegu läheb mulle vähem korda, mida teised arvavad, sest olen väga suure puhastustöö iseenda sees teinud – sa ei pea oleme kellegi teise hüpiknukk, vaid juhid ja kontrollid oma tundeelu ise. Rännak on aga alles alanud...Selle raamatu kirjutamine oli väga intensiivne ja teraapiline oma probleemistik läbi nämmutada, kõik see kirja panna ja läbi toimetada.”