LISA KOMMENTAAR
5. jaanuar 2021, 17:16
krd it loe siis oma tänapäevastpaska mustaporivõikaka ja kevad
3. jaanuar 2021, 14:36
Oh sa vaene Arvamus! Usu, see ei olnud sinu nöökimiseks välja mõeldud. Tegemist oli ilmselt Gooti šriftiga, mida kasutati ennesõjaaegses Eestis lihtsal põhjusel: Siit ilmasõja ajal jalga lasknud sakslaste peremeheta vara (trükiladu tähed) sai osta ülisoodsalt. Tollal polnud selle mõistmine probleemiks. Lapsepõlves sain selle lugemise selgeks tänu pööningult leitud seiklusjuttudele.
29. detsember 2020, 13:54
Tore kui lapsed loevad- teavad Lutsu, Tammsaaret või Vildet. Aga raamatukoguhoidjana leian ka ,et tänaste laste jaoks on need raamatud ja teemad võõrad. Nad võiksid lugeda rohkem tänapäevaseid kirjanikke, kes ju neile mõeldes kirjutavad. Saja aasta pärast ei kõneta tänased toredad lasteraamatud järgmist põlvkonda. Igal põlvkonnal on omad kirjanikud. Tore, et meil on ka õpetajaid, kes sellest aru saavad. Sundimisega saab lapse lugema, aga mitte lugemist armastama!
23. detsember 2020, 11:44
Sellel on mh praktiline põhjus: vanasti trükiti raamatuid suuremate tiraažidena ja seetõttu on paljudel neid kodus ja raamatukogust on hõlpsam laenutada.
Aga palun ärgem unustagem ka asja teist poolt: raamatud, mida on kõik lugenud, muutuvad kultuuri osaks ja on kogukonnale olulised, sest loovad ühise inimestevahelise teadmise. Pole oluline, kas see on Sipsik, Tõde ja õigus või mõni maailmakirjanduse teos. Kui igaüks loeb oma raamatut, ei saa tulevikus teha ühelegi teosele kelmikaid vihjeid, millest kõik aru saavad.
Pealegi: paljudel juhtudel on vanemad raamatud lihtsalt väga head raamatud.
17. detsember 2020, 16:10
Kurb, kui mõne jaoks algab kultuur ainult tema isikliku eksistentsi algusest. On olemas mõisted nagu kirjandusklassika ja lai silmaring. Keegi ei keela lugeda tänapäeva kirjandust, aga kultuuritausta loomiseks oleks hea teada ka seda,mis varem olnud. Et unustame Tammsaare ja Vilde - nad ju ammu surnud...?
18. detsember 2020, 16:14
Arvan, et juttu ei pruukinud olla üldsegi Tammsaarest ja Vildest, vaid väga vanadest raamatutest, milles lugu on kirjutatud vanas eesti keeles, mida isegi tänapäevased eesti keele õpetajad ei suuda lugeda, pean silmas just noori ja alles alustanud eesti keele õpetajaid. Mul endalgi sattus kooliajal 9.klassis üks taoline raamat, mille pealkirja ega autorit enam ei mäleta, mida lugesin koos vanaemaga, et see kohustuslik hinne kätte saada, sest ma tegin raamatu lahti ja ma ei saanud enamus tekstist midagi aru, sest mulle vaatas otsa vana eesti keel, mida polnud kunagi õppinud.
17. detsember 2020, 14:05
Isegi selliseid, mida pidid vana - vanemad kooli ajal lugema??
17. detsember 2020, 13:15
Ju on kujunenud need raamatud eetiliselt klassikaks. Minul vanaemana on vahel natuke keeruline õhtul ettelugedes mõne raamatu omaaegne lauseehitus või mõni liiga ammune väljend, siis ma natuke kaasajastan neid, sest laps ei pruugi muidu aru saada. Ei oska öelda, miks pole uuemat kohustuslikku kirjandust läbilugemiseks tekkinud.
KOMMENTAARID (8)