Inimesed

Annely Peebo juurtelugu: vanaema müüs lapselapsele pianiino ostmiseks mullika (3)

Siiri Rebane, 6. detsember 2020 10:31
Valgeid Roose kontsert Vihula mõisasFoto: Teet Malsroos
Selles, et Võhma tüdrukust Annely Peebost (49) on saanud ooperilaulja, kelle praegune töökoht on Viini Rahvusooper, on peale ta enda ande ja pingutuste suur osa ka sugulastel. 

Annely meelest on tal vedanud nii vanemate, vanavanemate, venna kui ka tema perega. „Tore, et need sidemed kõik on olemas,“ rõõmustab ta. Hea aktiivne läbisaamine on Annelyl ka teiste sugulastega.

„Kui minus tunti ära musikaalsus, siis ütles vanaema Linda: kasvatame üles mullika, müüme ta maha ja ostame Annelyle klaveri.“ Annely imetleb selle teo eest oma vanaema praeguseni. Sellest hakkas tema muusikutee pihta. 

Aga sugulaste seas oli teisigi toetajaid. „Tänu emale on olnud see teekond stabiilne. Ema pole küll kõige musikaalsem, aga tema armastus muusika vastu on ülimalt suur. Vahel ei osata kingitud annet väärtustada, aga kui sul seda pole, siis hindad seda veelgi rohkem,“ kirjeldab tütar. „Ema oli väga fookustatud mu muusikalisele arendamisele. Nagu lapsed ikka, ei viitsinud ma vahel pilli harjutada, selle asemel oleksin sportinud, tantsinud. Aga tänu ema sihikindlusele lõpetasin Viljandi lastemuusikakooli. Siis oli selge, et lähen sel alal edasi. Nii on see kõik arenenud.“

Ema Anne tajus tütre talenti juba väga noorena. Kui Annely nuttis, siis kuulis seda kogu maja. „Sinust saab küll ooperilaulja,“ ennustas ema. Tüdruk vihkas seda lauset, sest talle ei meeldinud ooperilauljad, kes olid sel ajal suured, paksud ja tegid suurt häält.

Lasteaia muusikaõpetaja viis kahe ja poole aastase Annely konkursile, kus tüdruk laulis: „Kivil istub väike konn …“. Võit innustas Annelyt ja pani ta igal pool laulma – rongis, bussis, tänaval. 

Kui Annely oli kuueaastane, viis ema ta Viljandi lastemuusikakooli. Võhmast Viljandisse on 30 km, esimesed korrad viis ema ta kohale, kuid varsti hakkas tüdruk üksi käima. „Mina ei julgeks täna küll oma lapsi niimoodi üksi sõitma lasta,“ tõdeb Annely. „Õhtul pimedas jõudsin koju, söömata. Vahel olin nii väsinud, et jäin bussis magama. Kord jõudsin magades Tallinna välja, bussijuht võttis mind enda juurde. Oli tegemist, et emale teada anda, kus olen, sest mobiiltelefoni sel ajal ju polnud.“ 

Laulja tõdeb, et bussid haisesid kohutavalt bensiini järele – iga kord, kui ta bussist maha astus, oksendas. „Aga käisin muusikakoolis kaheksa aastat, üheksandasse klassi läksin Tallinna muusikakeskkooli, see oli internaatkool. Seega läksin 15aastaselt suurde linna õppima ja kodunt ära.“

Lauljanna musikaalsus on pärit isapoolsest suguvõsast. „Vanaema Aime ja vanaisa Mihkli juures Kabalas – 12 km Võhmast – oli tore käia. Seal tehti alati palju muusikat, kogu aeg mängiti klaverit, vanaisa komponeeris ka ise. Tädid ja onud on samuti musikaalsed, suguvõsa kohtumistel mängis oma pere orkester,“ räägib Annely.

Tema vanavanaisa Jaan Puskari vennatütre poeg oli dirigent ja helilooja Roman Toi (1916–2018). Romani ema Anni Toi-Puskar laulis 20 aastat Estonia ooperikooris, enne kui pere 1944. aastal Eestist põgenes. Seega polegi Annely esimene oma suguvõsas, kes on Estonia laval laulnud!

Annely neiupõlvenimi oli Sarv. Peebo sai temast Tõnisega abielludes. See abielu on nüüdseks lahutatud, sest muutus distantssuhteks, mida oli keeruline hoida – eriti 20 aastat tagasi, kui polnud veel tänapäevaseid internetipõhiseid suhtlusvõimalusi. Kui Annely kutsuti 1997. aastal tööle Viini Rahvaooperisse, oli abikaasal oma tööelu pärast raske Eestist lahkuda. Tõnis ja Annely on aga praegugi head sõbrad.

Nüüd elab Annely oma praeguse elukaaslase ja laste isa Sascha Günthneriga Viinis. Nende lapsed Leon Tristan (14) ja Lauri Lennox (11) on sündinud Austrias, aga räägivad ka eesti keelt. Lauljanna elu ja töö on Viinis, ka põhiline sõpruskond on seal. Aga ta on uhke, et on eestlane ja side Eestiga on täiesti olemas. 

Annely käib Eestis kontserte andmas, et tulla juurte juurde ja kogeda, et teda siin oodatakse. Publiku hulgas on tihti ka sugulasi. „Olen õnnelik inimene, et mul on kaks kodumaad. See on suur kingitus, et elan kahes riigis, mis mõlemad on omast nurgast vaadates imetlusväärsed.“

Isa esivanemad olid musikaalsed

Isapoolne vanaema Aime Sarv ja vanaisa Mihkel Puskar

Genealoog Raivo Maine uuris Annely Peebo juuri kuni 19. sajandi alguseni. Isapoolsete esivanemate meesliin viib Pilistvere kihelkonda, kus Kabala mõisapiirkonnas sündis 1833. aastal Tõnis Puskar, kes pidas sulaseametit ja sai ka taluperemeheks. Tõnis abiellus Liiso Radikuga. Kabalas Villevere külas elanud paarile sündis 11 last. Üks neist oli Annely vanavanaisa Jaan Puskar, kellest sai kooliõpetaja. Tema vend Tõnis oli Kabala valla sekretär, kelle üks tütar oli Roman Toi ema.

Jaan Puskari üks poegadest, Annely vanaisa Mihkel Puskar, abiellus 1925. aastal noore lese Marie Leppikuga (1892–1943) ja neil sündis kolm last. Uurimuse kohaselt oli Mihkel tegev erinevates organisatsioonides. Pärast Marie surma sai Mihkli naiseks Adavere mõisapiirkonnast pärit Aime Sarv. Paaril oli kaheksa last, kuid nad ei abiellunud. Nii sai ka Annely isa Eduard, üks Mihkli ja Aime lastest, perekonnanimeks oma ema nime Sarv. Seda kannab nüüd ka Annely ema.

Vanaema Aime jäi ka pärast mehe surma elama Kabalasse, mis on Võhmast 12 kilomeetri kaugusel. Lapsena käis Annely seal tihti külas ja koolivaheaega veetmas. „Seal oli alati väga lõbus, kõigi tädide lapsed tulid kokku. Magasime lakas, emotsioonid olid seal teistmoodi ja põnevad,“ meenutab Annely. „Kabalas lauldi, mängiti pilli, seal oli suur õunapuuaed. Tädide-onudega oli ka vahva koos olla. See oli pere, kes käis palju koos ja nad on praeguseni omavahel aktiivsed suhtlejad.“

Aime elas 97aastaseks ja jõudis käia ka Annely kontsertidel. 2002. aastal toimunud Eurovisoni Tallinna kontserti, kus Annely oli üks programmi juhte, vaatas ta siiski telekast, et paremat ülevaadet saada. 

Lapselaps ütleb, et Aime oli töökas maanaine – pidas loomi, tegi heina, sünnitas palju lapsi. Ent seejuures ta laulis, deklameeris ja mängis malet. Annely meelest oli ta vanaema sarnane Kihnu Virvega – rääkis ja laulis samamoodi. Kui näen Virvet, mõtlen alati, et see on vanaema Aime,“ naerab Annely.

Suguvõsa harud vahetasid omavahel nimesid

Raivo Maine uurimuse kohaselt on Annely Peebo emapoolsed esivanemad pärit valdavalt Liivimaalt, eelkõige Viljandi ja Paistu kihelkonnast. Annely ema – neiupõlvenimega Anne Keridoni – vanim meesliin viib aga Väike-Maarja kihelkonda Kiltsi mõisapiirkonda, kus Sootaguse külas Ero talus elas Ero Jüri (1737–1813). Tal oli vähemalt kaks täisealiseks elanud poega: Ero Jaan (1767–1841) ja Ero Toomas (1771–1851). Talu nimi esines ka kujul Ehr. Perekonnanimede andmisel (1834–1835) võttis Ero Jaan perekonnanimeks Erikson (algselt Eriksohn), tema venna Tooma perenimeks sai aga kummaline Kirridam Ehr. 

Jaan Eriksonil oli vähemalt kaks täisealiseks elanud poega – Jüri ja Toomas. Jüri ja tema pere kandsid nime Erikson, kuid Toomas on millegipärast hakanud kasutama nime Kirridamm. Jüril oli vähemalt viis tütart ja üks poeg, kuid 1895. aastaks olid kõik ta meessoost järeltulijad lastetutena surnud, seega nii-öelda õigete Eriksonide meesliin lõppes.

Toomas Kirridam Ehr (1771–1851) sai vähemalt neli last, üks neist samuti Toomas (1815–1875). Too pidas Kiltsi mõisas teenri ametit ja sai vähemalt neli last, üks neist Jüri (sünd 1845). Teadmata põhjusel võttis ta kasutusele perekonnanime Erikson (vahel lisatud dokumentides ka „alias Kirridam“). Nõnda „vahetasid“ suguvõsa harud omavahel nimed.

Tooma teine poeg Jaan (hiljem Jakob) abiellus Christina Hinnowiga ning sai viis last. Üks neist oli Annely kauge esivanem Friedrich Keridam Eer (1841–1909), kellest sai kingsepp. Temalgi sündis viis last ja üks neist oli August Ferdinand Martin Keridan – hilisem kõrtsmik, trahteri- ja veskipidaja, Annely vaarisa. Selles põlvkonnas oli perekonnanimeks juba Keridon.

Raske ja valus teekond Siberisse

August Ferdinandi üks lastest, Osvald Peter, oli Annely vanaisa. Pärast oma esimese naise surma abiellus Osvald 1941. aastal Vastemõisas sündinud Linda Lappiga. Neil sündis kuus last, sealhulgas Annely ema Anne (s 1947).

Annely ütleb, et tal oli mõlema vanaemaga lähedane kontakt, aga Lindaga siiski tugevam, sest ta elas elu lõpul nende pere juures. Tüdrukut sidusid Lindaga ka sarnased hobid ja mõtlemisviis, nad olid loomult sarnased. Vanaemale meeldisid nõud ja portselan ning keraamika on ka Annely hobi. Linda armastas õmmelda ja kududa ning seda on teinud ka Annely. Vanaemale meeldis küpsetada ja süüa tehes katsetada, seda teeb ka lapselaps.

1949. aastal küüditati Linda koos kolme lapsega Siberisse. Annely ema oli siis kaheaastane, ta õde Reet viieaastane ja noorim õde Tiina kahe ja poole kuune. „Vanaema jõudis kiiruga natuke piima lapsele kaasa võtta, aga seda oli vaid üheks korraks. Tiina suri teel rongis, sest tal polnud süüa, emal rinnas piima polnud. Surnud laps kisuti emal käest ja visati lihtsalt rongiaknast välja. Vanaema jõudis kahe lapsega Siberisse täiesti halliks läinud peaga,“ kirjeldab Annely. 

Linda oli üks kõige lähedasemaid inimesi Annelyle.Foto: Erakogu

Seal neid muidugi ei oodatud. „Vanaema ehitas perele muldonni, korjas ravimtaimi ja tegi neist suppi. Teda aitas see, et ta oli õppinud Kehtna kodumajanduskoolis ja vanaisa Osvaldi kaudu ka aiandust,“ jutustab tütretütar. „Ema mälestused Siberist on aga hoopis teistsugused – lapsele jäi meelde palju lund ja see, kui lõbus oli teiste lastega lumes püherdada.“

Linda mees Osvald polnud küüditajate saabudes kodus. Mees hakkas oma naist ja lapsi otsima, kuid tal kulus seitse aastat, enne kui ta nendeni Siberisse jõudis. See oli karm teekond. „Ta oli eestlase moodi hästi riietatud, haritud, teda kuulati üle, peksti, ta sattus vangi,“ räägib lapselaps. „Aga ta leidis oma naise kahe lapsega üles. Siberis sündis neil poeg Tiit. Nad tulid läbi raskuste Eestisse tagasi ja suutsid siin taas jalad alla saada.“

Osvald töötas kolhoosi saekaatris, kodus kasvatas ta gladioole ja teisi lilli. Annely esimene sõna oli lill, mitte emme või issi. „Mäletan, et Osvald oli vintsutuste tõttu juba üsna nõrk, küür oli seljas, aga ta oli ilus mees, valdas ka saksa keelt. Kodu oli neil stiilne ja puhas. Vanaisa lõpp oli kahjuks kole, ta suri kõrivähki,“ räägib Annely. Lauljanna ütleb, et tal on sügav austus oma vanavanemate vastu, ja nendib, et selle generatsiooni vintsutused on olnud kujuteldamatud.

Lindale meeldis ikka laste päid silitada ja neile kaneelisaiu küpsetada. Talle võis õhtul varbad sülle visata, siis ta mudis ja masseeris neid.

Kui Linda Annely pere juures elas, palus ta vahel tütretütart, et see talle midagi klaveril mängiks või laulaks. Alati ei taha lapsed sellise palve peale esineda. Kunagi ütles Linda lause, mida Annely mäletab nii, nagu oleks keegi seda just minut tagasi öelnud: „Aga kui ma ükskord ära suren, kas sa laulad mu matusel siis seda laulu?“ Laul oli „Ei saa mitte vaiki olla“. 

„Kui see päev saabus, siis ma lihtsalt pidin seda tegema, olin siis juba natuke vanem. Terve mu keha värises, kurgus oli klomp, ma ei saanud ei rääkida ega laulda. Aga järsku tekkis minus mingi külm rahu, see tuli nagu valge loor,“ meenutab hilisem ooperilaulja. „Kui keegi räägib midagi erilistest energiatest või universumi tugevustest, siis mina olen seda kaks korda kogenud. Üks hetk oli vanaema matusel: ma rahunesin ja laulsin. Ise ma pärast ei mäletanud, kuidas see läks, aga ema ütles, et laulsin nii ilusti,“ jutustab Annely.

Armastavad vanemad

Lauljanna sõnul on ta vanemad olnud väga armastusväärsed. Tal polnud lapsena millestki puudust – ei armastusest ega lähedusest. Kui ta soovis mõnda kindlat kleiti, siis selle ta ka sai. „Ema ostis mulle alati ilusamad ja kallimad asjad, näiteks 75rublased kingad. Endale ta selliseid ei ostnud,“ meenutab tütar.

Annely koos oma vanemate ja vend Jaanusega.Foto: Erakogu

Anne Keridon ja Eduard Sarv kohtusid Võhmas, kuhu nad olid noortena tööle suunatud. Eduard oli lõpetanud Olustvere ja Anne Õisu tehnikumi. Tütre teada oli nende vahel puhkenud armastus esimesest silmapilgust.

Pulm kestis kolm päeva – suguvõsad olid nii suured, et ühest päevast poleks omavaheliseks tutvumiseks jätkunud. Raha nii suureks pulmaks olid nad saanud loteriivõidust: Anne oli võitnud auto ja selle maha müünud. 

Annely oli ema kõhus pulmas kaasas olnud. „Ema oli noorena hästi sportlik, mängis lauatennist ja sõitis mootorrattaga – ka siis, kui mina tal juba kõhus olin. Isa mängis võrkpalli,“ meenutab tütar.

Anne ja Eduard töötasid lihakombinaadis, kuni see tegutses. „Nad olid tublid tööinimesed. Praegu on nad pensionil ja askeldavad aias – neile meeldib võtta maast oma porgandi ja kartuli, mis sest, et poest saaks neid palju väiksema vaevaga. Aiatöö on neile nagu motivatsioon, mille pärast üles tõusta ja välja minna. Iga päev, kui ilm lubab, sõidavad nad 15–20 kilomeetri ratastega, isegi kui on tervisehädasid,“ räägib Annely. „Nad on nii positiivsed, alati on neil kõigi lapselaste jaoks kingitusi. Pensionäride sissetulek on ju väike, aga nad on nii uskumatult tublid ja vähenõudvad.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee