„Inimestel võivad olla kummalised huvid, mis tulenevad nende eraelust või ametist, aga kõike ei peaks sotsiaalmeedias jagama,“ arvab 44aastane Siiri.
„Ühes grupis jagati pilti surnud jänesest ja tunti huvi, et kes ta küll sellisel viisil tappa võis. Lahti läks arutelu, et kas mõni metsloom või hoopis lind. Loodust ja loomi armastavad ka need, kes neid veriseid pilte näha ei taha. Saan aru, et elu eest ära ei jookse ja liha ei tule lauale poest, vaid selle teekond on pikem. Aga siiski – kas verd ja murdmist peab igal sammul esitlema? Kui huvi, siis kirjutagu mõnele jahimehele või leidku grupist inimene, kes oskaks haava järgi hinnata, kes ründajaks võis olla,“ leiab Siiri.
„Mingid piirid on inimestel täiesti kadunud. Kõik ei saa ega peagi teistega jagama. Lisaks veristele kaadritele võiks inimesed seda järgida ka oma isiklikus elus. Mõni foto ei pea jõudma isegi mitte fotoalbumisse – internetist rääkimata! Palju keerulisem on panna inimesi seda mõistma,“ kahtlustab naine, et näeb tulevikus ka edaspidi sotsiaalmeedias fotosid, mis tema arvates on avalikustamiseks sobimatud.
Kommentaarid (0)