LUGEMISSOOVITUS | Romaan, mis paneb mõtlema, kas läbielatu on ikka tõene

Kate Elizabeth Russelli teos „Minu sünge Vanessa” (Helios, 2020) ei ole küll tõsielul põhinev, ent kindlasti on saanud ainest päris elust. Selles põimuvad omavahel peategelase Vanessa olevik ja minevik. 15aastasel Vanessal tekib armuafäär oma õpetajaga. Raamatus on toodud paralleele Nabokovi „Lolitaga”, ent see on tõetruum, tänapäevasem ja ehk veidi vähem brutaalne.

Tunded, mis tekivad raamatut lugedes, on siiski kahetised. Ühelt poolt läheb süda pahaks, et üks vanamees (42aastane õpetaja võrdluses 15aastasega on ju vanamees?) kasutab ära tütarlast, kes ei tee vahet õigel ja valel ning on kergesti manipuleeritav. Teisalt on eri olukordades rollid vahetunud ning süüdi jälle justkui teine. Ent kas saab lapseohtu tüdrukut üldse süüdistada, kui ta ei tajugi maailma nii, nagu täiskasvanud inimene seda tegema peaks?

Igal juhul käsitleb romaan peent manipulatsiooni ja psühholoogilist mõjutamist ning sellega kaasnevaid tulevikutraumasid. Ühtlasi paneb see mõtlema sellele, kas kõik elus on olnud ikka nii, nagu seda minekust mäletame? Ehk muutub nii mõnigi sündmus ja läbielatud kogemus seda hiljem analüüsides ja lahti harutades hoopis millekski muuks?

Väärt lugemine iga juhul!