Minu ema ei kandnud peaaegu kunagi ehteid. Kõrvaauke tal ei olnud, sõrmes kandis vaid abielusõrmust. Tõsi, tal olevat olnud kunagi veel üks sõrmus. Aga selle oli mustlane ennustamise käigus salaja ära varastanud. Nii ta vähemalt armastas rääkida. Ega siis olegi midagi imestada, et sellise ehtimispõlguri tütar võis endale kõrvaauke lunima jäädagi …Õnneks oli mul vanem õde. Kui olin kolmteist, ootasime ühel õhtul nii kaua, kuni magamistoast kostus ema norinat. Õde võttis haaknõela, pani kustutuskummi kõrva taha … Ja raksti! Lõi haaknõela läbi kõrva. Ja raksti! Läbi teise kõrva ka. Laenas mulle enda vanu hõbedast rõngaid ja nii ma saingi uhkeks kõrvaauguomanikuks. Pärast käisin pool aastat kodus ringi, juuksed kõrvadele sätitud. Ikka selleks, et vanemad midagi ei märkaks.Aga mis ma sellest õppisin? Ei midagi! Praegu võitlen pea iga nädal oma vanema tütrega kõikvõimalikel augustamise teemadel. Algas kõik sellest, et ta soovis teha endale kolmandat auku kõrva. Esimesed kaks, muide
Kommentaarid (0)