Lugejakiri | Mees kallas mind prügiga üle

„Mees tahtis oma autole mingi jubinat juurde tellida, aga mina hakkasin rääkima rahast. Ta plärtsus vastu, et kes meist perele ikka seda raha rohkem sisse toob. Et tal olevat õigus endale midagi ikka lubada ka. Ta kadus kööki ja tuli tagasi prügikastiga. Ma jätkasin juttu temaga koridoris, kui ta jalanõusid jalga pani ja prügiämbrit välja plaanis viia. Nagu selgest taevast tegi ta järsku äkilise sammu ja kallas mind selle prügiga üle,“ meenutab Aive ebameeldivat kogemust.

„Esiti ei osanud ma sõnagi öelda, aga käsi minust kiiremini. Kõrvakiilu sai ta hoogsalt. Seda ei kahetse ma siiani, sest tema tegu oli ikka väga alatu,“ leiab ta.

Mees läks pärast vahejuhtumit kodust ära ja Aive jäi üksi olukorda seedima.

„Ta tuli tagasi, aga me ei rääkinud terve nädala. Sealt edasi oli ta alandlik ja leplik, aga ikka kiskusid meie jutuajamised tüliks. Ma ei suutnud talle taolist sigadust andestada. Muudkui pinnisin, et mis ta järgmiseks sammuks on. Ega ma ei ole seda talle ka praegu andestanud, vaid õppinud selle juhtunuga elama. Alatu ja üleolev käitumine. Kui meil lapsi ei oleks, siis oleks lihtne end vabaks võtta ja lahkuda,“ arvab Aive.

Naise sõnul oli taolisi märke juba ka nende varasemast kooselust.

„Korra viskas ta vihaga võtmed vastu põrandat. Need oleks võinud tabada meie kassi või nooremat last, kes toona mõni samm eemal mängis. Enne lapsi võis ta mõnikord vihasena end lihtsalt hingetuks röökida. Oleks ma toona osanud kõike seda näha ja mõelda teistmoodi... Aga oleks ongi paha poiss. Ja siis poleks meil kahte imearmast tütart- neist ei tahaks ma loobuda. Eks me saame elu vanale rajale tagasi, aga mingi mõra ja solvumine jääb. Midagi ikkagi minus murdus,“ tunnistab ta.

Aive loodab, et tema lugu paneb ehk mõne noorema sookaaslase mõtlema ja märkama partneris ka neid jooni, mida me oma kallimas näha ei tahaks.