Koroona andis tõuke ema ja tütre ühisele mööbliärile: aeg stardiks oli õige ja tööd jätkub

Ene ja Eelika Sinisalu on ema ja tütar ning ühtlasi äripartnerid – sel kevadel otsustasid naised ammuse kire enda kasuks tööle panna ja lõid ühiselt mööbliäri.

Ene (55) on peaaegu kogu elu leiba teeninud floristina, ent lilleseadja ameti kõrvalt on talle alati meeldinud vanadele mööbliesemetele uut elu sisse puhuda. Tütar Eelika (28) on seega taaskasutuse sees üles kasvanud ja isetegemise pisiku endalegi külge saanud. Niisiis on ema ja tütar juba aastaid vaikselt nokitsenud koduste, kuid ka sõprade-sugulaste armsate mööblitükkide kallal. See innustas Eesti Kunstiakadeemias kujunduskunsti õppinud ja Kaubamajas väljapanekujuhina leiba teeninud Eelikat minema edasi restaureerimist õppima. «Kui kool sai lõpetatud, mõtlesin, et oma asja teha oleks palju ägedam ja huvitavam,» viitab Eelika, kuidas unistus oma ärist kasvama hakkas.

Edukas startEttevõtte rajamiseni koos emaga jõutigi kuidagi orgaaniliselt – üheskoos pandi plaan paika ja hakati selle nimel samme astuma. Möödunud aasta augustis käidi koos ettevõtluskoolitusel, sel aastal pandi paika äriplaan ja taotleti töötukassalt ettevõtluse alustamise toetust. Esimese korraga ei õnnestunud seda siiski saada ja ühtlasi jõudis kätte koroonakriis.Isepäised naised ei andnud alla, vaid kirjutasid äriplaani täiesti ringi ja proovisid kohe uuesti. Pingutus tasus end ära – taotlus sai rohelise tule ja maikuus sündiski ema-tütre mööbliäri Sihvakas Sohva. Toetuse eest soetati ettevõttele õmblusmasin, täiendati tööriistaarsenali ja osteti kaubik.Ehkki esialgu tundus hullumeelne plaan hakata kriisi ajal ettevõtet üles ehitama, näitas tegelikult ema-tütre kogemus, et ajastus oli täpselt õige. Sel kevadel veedeti ju tavapärasest rohkem aega koduseinte vahel ja paljudes kasvas kihk oma majapidamises uuendusi ellu viia. Nii polegi alles mõni kuu tegutsenud ettevõte tänaseks veel tööpuudust tunnetanud.«Eks laias laastus ole tulevikus näha, kuidas meil minema hakkab. Praegu me küll igavust tundnud ei ole. Sellist aega pole olnudki, mil midagi käsil ei oleks,» rõõmustab Ene.