Inimesed

Kollektsionäär Vello Kirs: kogusin nelja aastaga 220 fotoaparaati (1)

Verni Leivak, ajakiri Naisteleht 55+, 15. november 2020 15:20
UHKE VÄLJAPANEK: «Kui ilusad asjad need fotoaparaadid tegelikult on. Kui suurt põnevust pakub see peenmehaanika, mida neis kasutatud on,» ütleb Vello.Foto: Stanislav Moshkov
Koguda nelja aastaga 220 fotoaparaati – sellega juba igaüks hakkama ei saa. Tallinlasele Vello Kirsile on kollektsioneerimine aga eluaeg suureks kireks olnud.

Vello (74) kogumiskirg algas tegelikult pastapliiatsitest, jätkus märkidega ja kestab edasi fotoaparaatide kogumisega. Viimaseid on mehe Lasnamäe korteris nii elutoa põrandale asetatud kastides kui ka riiulitel, mida juba mõni hea aasta raamatute hoidmiseks kasutada ei saa. Vähemalt kaks korda aastas pühib kollektsionäär neilt habemepintsliga tolmu.

EMOTSIONAALSELT KALLEIM: Seda igatses Vello juba noormehena. Start on kallis peegelkaamera, mida kollektsionäär iseloomustab hea, mugava ja huvitava aparaadina.Foto: Stanislav Moshkov

Samal teemal

Kõik sai alguse märkidest

Pastapliiatseid on Vellol 7000 ringis ja needki on leidnud elutoas endale aukoha spetsiaalses õhukeste sahtlitega kapis. «Oh, see pole midagi,» pareerib ta, kui koguse üle imestust väljendada. «Meestel on siin 18 000 ja 15 000 tükki, mina pole üle 7000 lasknud. Mul pole neid lihtsalt kuskil hoida. Kui ikka oma suurt maja ei ole, on asi väga nigel,» nendib ta.

Asjade kogumist põhjendab mees tõigaga, et ju vist on talle see kirg sünnist saati sisse kodeeritud. Juba varases nooruses, eluaastaid võis toona olla kuus, alustas Vello väikese poisina märkide korjamist. 1950ndate algul võis hulganisti leida erakordselt kauneid Vabadussõja-aegseid märke, mis Pääskülas sündinud poisiklutis suurt tähelepanu pälvisid. «Need olid ikka kaunid, mitte mingisugused alumiiniumist plekitükid,» hindab kollektsionäär, kuigi nii sugulased kui ka isegi ristiisa teda plekihaigeks kutsuma hakkasid.

Kollektsionääride klubis

Siis kutsuti ta kolmeks aastaks sõjaväkke. Kahjuks suutsid Vello äraolekul suured poisid tema kaksteist aastat nooremalt hella südamega vennalt märgid välja petta. Nii juhtuski, et koju naastes polnud armsast märgikogust enam lõhnagi. Kange loomuga mees alustas kogumisega uuesti, kuid näiteks Vabadussõja märkidega oli asi vahepeal väga «tuugaks» muutunud. Vähemalt sai Vello Telliskivi tänaval tegutsenud kollektsionääride klubis igal pühapäeval samasugustest huvidest kantud tegelastega suhelda. Mida kõike seal koguti! Tooni andsid aga ikka märgid, margid, postkaardid ja tikutoosid. Ost, müük ja vahetus lausa õitsesid.

Märgikogumine taandus taasiseseisvunud Eesti ajal, sest 1990ndatel viidi märgipressimise materjal ehk värviline metall pigem kokkuostu ja uusi tehti haruharva. «Mõtlesin siis, mida teha, sest kangesti tahaks midagi koguda – hing on selline.»

Fotoaparaadid kui iluasjad

Siis meenuski mehele, et varases nooruses sai fotograafiaga tegeldud, isegi pioneeride palee fotoringis käidud. Siiani on Vellol alles mitu aparaati, millega kunagi pilte plõksitud sai. Ja kuna kirglikule kollektsionäärile on alati meeldinud metallesemed ning metalliga tegelemine – oli ta ju pensionärieelses elus aastakümneid nii lukksepp kui ka autoremondilukksepp −, ei pidanud otsust kaua kaaluma. «Vaatasin, kui ilusad asjad need fotoaparaadid tegelikult on. Kui suurt põnevust pakub see peenmehaanika, mida neis kasutatud on,» seletab ta. «Küll oleks tore, kui hakkaksin neid koguma!»

Neli aastat tagasi õnnestus Nõukogude Liidus toodetud vanu aparaate küllalt odava hinnaga osta ja neid Vello turgudelt ning vanavarapoodidest jahtima asuski. Ostis neid algul kokku lausa mitme kaupa ja tutvus kiiresti ka teiste kogujatega. Tema tutvusringkonda kuulub kümmekond meest, kuid neid on palju, palju rohkem.

Tänu sellele Vello teabki, et võrreldes mõne teise harrastuskaaslasega on tema kogu väike. «Leidub mehi, kel on neid üle 700, aga nad on aparaate kogunud 30 ja rohkem aastat. Siis oli ju kõike saada, ja eriti odavalt,» mainib ta. «Praegu on hea, kui saad mõne aparaadi 50 euroga. Jube kalliks on läinud, aga mis põhiline – pole saada!»

Kuigi Vello kogus teevad ilma Nõukogude Liidus kokku pandud pildimasinad, kohtab ka muud päritolu aparaate. Esindatud on isegi 1990ndatel populaarsed «seebikarbid», ent need oma kogusega üldmuljet ei mõjuta. Ühte seob neid kõiki tõik, et enamikus pildikastides on kasutusel fotofilmid.

Pool sajandit unistuse täitumiseks

Kui hind kõrvale jätta, siis milline aparaat on emotsionaalselt kõige väärtuslikum? «See on Start,» ei pea Vello kaua mõtlema. «No küll ma ajasin seda juba enne sõjaväge taga, küll ma tahtsin seda! Aga see oli nii kallis, et oleks neelanud minusuguse noore mehe kaks kuupalka. Eriti avaldas mulle muljet, et säriaega sai panna sekundilise täpsusega – ja väga pikalt. Mõtlesin sõjaväes ära käia ja tagasi tulles selle järelmaksu peale võtta. Teenistusest naastes selgus aga, et juba jõuti see tootmisest maha võtta. Peetut kah osta ei tahtnud. Soetasin unistuste aparaadi Balti jaama turutäikalt alles nüüd,» kinnitab ta.

See tähendab, et unistus sai ikkagi tõelisuseks. Mis siis sellest, et võttis aega kõvasti üle poole sajandi. Õigupoolest on Vellol nüüd Starte koguni kaks varianti. Tõsi, filmi pole ta neile sisse pannud ja pilti teha pole proovinud, aga kui need klõpsu teevad, ju saavad siis pildigagi hakkama. Olles omal ajal Stardist ilma jäänud, soetas Vello endale ka paar Zeniti ja FED 3. Edasi tuli juba Kiev.

OKSJONILEID: Zenit 6 on rahaliselt kalleim ost ja aparaadi soetamiseks tuli internetioksjonil välja käia 278 eurot. «Hinna määrab see, kui palju seda välja lastud on. Mida väiksem partii, seda kallim.» Taolisi Zenite toodeti väheke kusagil 1970ndate keskel.Foto: Stanislav Moshkov

Kõige magusamad hetked

Praegu kasutab mees pildistamiseks kahte Nikonit, ja kollektsionääri sõnul pole abikaasal talle nende koha pealt ühtki etteheidet. «Aga vaat selle kogu kohta on tal küll eriarvamus. Liiga palju ruumi võtab,» lausub Vello vaikselt.

OKSJONILEID: Zenit 6 on rahaliselt kalleim ost ja aparaadi soetamiseks tuli internetioksjonil välja käia 278 eurot. «Hinna määrab see, kui palju seda välja lastud on. Mida väiksem partii, seda kallim.» Taolisi Zenite toodeti väheke kusagil 1970ndate keskel.Foto: Stanislav Moshkov
VILETS KOOPIA: Laifilmiga töötav Saljut S. Neid valmistati NSV Liidus Hasselbladi kaamerate järgi ehk siis kopeeriti julmalt maha. «Ikkagi ei küündi Rootsi aparaadi tasemele. Välimuselt enam-vähem sarnane, aga noh, sisu …»Foto: Stanislav Moshkov
KÕIGE PRIMITIIVSEM: Etjud valmistati Valgevenes, kuid vaatamata lihtsusele pole see mõeldud kasutamiseks lastele. Keerad aga uue kaadri ette, lõksutad filmi valgustamiseks objektiivi kohal asuvat hooba ja pilt ongi valmis. «Neid on väga vähe alles jäänud, sest nii kui see peaks maha kukkuma, lendab plastkorpus tükkideks. Olekski kõik!»Foto: Stanislav Moshkov

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee