Baretti kanti juba ammu enne seda, kui seda veel baretiks ei nimetatud. 14. ja 15. sajandil nimetati baretti lihtsalt viltkübaraks ja seda kandis vaesem rahvas, eelkõige töölisklass ja kunstnikud.
Hollandi maalikunstnikud Johannes Vermeer (1632–1675) ja Rembrandt (1606–1669) kujutasid end oma autoportreel just baretiga. Barett on leidnud oma koha ka sõjaväevormiriietuse osana.
19. sajandil hakati Lõuna-Prantsusmaa ja Põhja-Hispaania vahel asuvas Oloron-Sainte-Marie linnas tootma tüüpilist Prantsuse baretti, mida tuntakse ka Baski bareti nime all.
Baretti kandsid tollal aga peaasjalikult vaid mehed ja vaid mõni üksik julge naine. Suur muutus saabus 1930. aastatel, kui lameda peakatte disainimise võttis ette Prantsuse moelooja Coco Chanel (1883–1971), kes oli tuntud meesterõivaste naistele kohandaja.
Kui filmides hakkasid baretti kandma Hollywoodi staarid, nagu Jean Harlow (1911–1937), Greta Garbo (1905–1990) ja Marlene Dietrich (1901–1992) ning Prantsuse seksisümbol Brigitte Bardot (85), sai sellest ka naiste moeaksessuaar. Barett polnud enam kaugeltki vaid tööliste ja kunstnike tunnus. Selleks ajaks toodeti neid Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia vabrikutes juba miljoneid.
2017. aasta sügisel tõi Prantsuse moelooja Christian Dior (1905–1957) moelavale armee modelle, kes kandsid mustast nahast baretti. Pärast seda ilmusid baretid tänavatele kiiremini kui seened pärast vihma.
Kommentaarid (0)