Armas ese: kaunis ornamentidega klaasmuna on kalli sõtsepoja mälestus

Iluasi, mida oli omal ajal kombeks kummutil või puhvetis klaasi taga hoida, on pärit Salme sõtsepoja ehk tema isa õepoja Eduardi kodunt. Too olnud ettevõtlik ja andekas mees, kel oli Tartus enne sõda oma maja ja kingsepaäri. 

See polnud tavaline töökoda, vaid Eduard oli meister, kes jalanõude mudeleid välja töötas. Tal oli lellega kahasse Tartus suur maja ja aed, kus kasvatati lilli nii oma perele silmailuks kui ka müügiks. Aga kui tulid segased ajad ja sõda, tõi Eduard Juula külla Kangrole, oma onu tallu, igaks juhuks varjule hinnalisi ja talle armsaid asju. Värvikirev ja omapärase kujuga vaas on paraku kannatada saanud ja mitu korda lapitud, aga hiigelõuna mõõtu klaaspall on täie tervise juures.

„Ega ma teagi, kust see tal pärit. Nende pere oli jõukal järjel küll, aga kas nad esimese Eesti vabariigi ajal välismaal käisid, pole nagu kuulnud. Küllap müüdi tol ajal ka meie linnade ärides selliseid iluasju,“ arutleb Salme. Ta mäletab, et kui tema lapsed olid väiksed, tõi Eduard neilegi huvitavaid kingitusi, näiteks on meelde jäänud kella numbrilauda kujutav jõuluehe. Ilmselt oli tol sugulasel just selliste omapäraste asjade peale silma.

Aga küllap olid Eduard ja tema pere Salme sõnul õnnetähe all sündinud, sest maja jäi neile alles ja „ekskursioon“ Siberisse tegemata. Võis juhtuda, et neil polnud näiteks linnas naabrite hulgas vihamehi ega kadetsejaid, kes oleksid koputanud, kuhu vaja.

Kangrolgi, Salme lapsepõlvekodus, kus ta on koos abikaasaga viis last üles kasvatanud, elati rahumeelselt üle ja kaasa kõik pöörded nii poliitikas kui ka majanduses. Pereema on töötanud kolhoosi lüpsi- ja ka seafarmis, millele lisandus muidugi askeldamine kodulaudas ja -põllul.

Ilumeel ja töökus on Salmele maast madalast seltsiliseks olnud ega ole teda maha jätnud ka praeguses kõrges eas. Tema eestvõttel rajati aastakümnete eest kodumaja ümber suur roosiaed, mis külalised ahhetama võtab ja kus ta praegugi paljusid sorte nimepidi tunneb. Samuti mäletab terane proua puude ja hekitaimede saamis- ja elulugu ja käib ka ise praeguseni aias rohimas. Põlvili, põlvekaitsetega. „Ma ei saa teisiti, aed ja lilled on minu elu,“ tunnistab ta silmade särades.

Pensionipõlves jäi rohkem aega ka käsitööks. Salme on uhke, et ta sai kord rajooni käsitöönäitusel linase pilutikandiga kleidi eest esimese auhinna. Memm tõuseb üsna kergejalgselt kohvilaua tagant, kummardub kapi juurde ja tõstab sealt külalistele näitamiseks välja kauneid tikitud linikuid. Ka suur väljaõmmeldud lina kohvilaual on tema kätetöö.

Hea on vaadata elurõõmsat ja -julget inimest. Küllap toetab neid omadusi teadmine, et ta pole üksi ega jää üksi. Salme juures elab praegu kaks pensionipõlve pidavat poega. Üks tütardest, kes koos abikaasaga sooja aja lapsepõlvekodu õuele rajatud suvemajakeses veedab, sõidab loomulikult ka muul ajal Tartust ema vaatama. Ka teised lapsed ei unusta helistada ja memme käekäigu järele pärida.

Rikkustki on Salmele tublisti jagunud: tal on seitse lapselast ja kolm lapselapselast.