Järjejutt | Soome kolinud Ivika: lepingud öeldi üles päev enne tähtaega

Kui kodude koristamisest väsisin, leidsin tööotsa kinnisvara korrashoiuga tegelevas firmas. Selle tööandja juures koristasin poode, kontoreid ja kortermajade trepikodasid. 

Sinna võeti mind töölepinguga, mis oli sõlmitud kuueks kuuks. Päev enne tähtaja kukkumist kutsus ülemus mu kohvile ja ütles, et nad minuga lepingut ei pikenda. Kui küsisin põhjust, siis seda ei öeldud. 

Soomes on tähtajalised lepingud ja ülemustel on vaba voli neid mitte pikendada, kui nägu ei meeldi.

Oleks siis vähemalt varem öeldud, oleksin hakanud aegsasti uut töökohta otsima!

Egas midagi, vormistasin end töötuks ja hakkasin jälle taotlusi laiali saatma. Ühel päeval helistatigi, seekord vahendusfirmast, kus värvatakse töötajaid eri ettevõtete jaoks. Töö oli taas kinnisvarahoolduses ja palk garanteeriti taas kuueks kuuks. Et pärast seda saan nende ridades jätkata, kui ma firmale meeldin.

Seal oli mul ka tööpaariline, noor üksikemast soomlanna. Mööda elumaju kärutasime ringi firma autoga, mida juhtisime kordamööda üks ühel ja teine teisel nädalal. Ja meil oli lõbus! 

Peale minu oli seal veel mõni eestlanna. Kogu seltskond oli tore. See oli üks mu väheseid ametposte Soomes, kuhu läksin suure rõõmuga. Töö sujus, saime uusi objekte ja meile korraldati isegi jõuluõhtu ühes kaubakeskuse restoranis. 

Võisin jätkata ka kuue kuu pärast. Tore oli! Aga jälle lõppes see toredus ootamatult. Jälle päev enne tähtaja lõppu kutsus ülemuse noor poeg mind oma kabinetti ja ütles, et nad lepingut ei pikenda.

Miks? Paljudest korrusmajadest olla neile lepingud üles öeldud ja tööd enam kõigile ei jätkuvat, keerutas ta. 

Seitse nahka Eesti omanikele

Ei läinud kaua, kui mind palgati uude kinnisvarahooldusfirmasse. See kuulus aga poolenisti eestlastele ja sult võeti seitse nahka. 

Tööl pidin käima oma autoga, kinni maksti ainult objektilt objektile sõidule kulunud bensiin. Õnneks olid koristuskohad enamjaolt mu kodu ümbruses.

Aga kujutage ette, et teil on päevas üle käia seitsme korrusmaja trepikojad koos saunade, WCde, keldrite ja pesuruumidega. Seejuures on mõnel majal küll vaid kaks-kolm, aga mõnel kaheksa trepikoda! Kas jõuaksite need kõik seitsme ja poole tunniga valmis? 

Kuigi mul ei olnud mahti isegi ettenähtud lõunavaheaega ja kaht kohvipausi pidada, jäi osa trepikodasid veel järgmisekski päevaks. Aga puhtaks nad said!

Lõpuks hakkasid ülemused mind kontrollima ja uurima, kas ma seal ja seal käisin. Loomulikult ma ei valetanud ja tunnistasin, et sinna ei jõudnud, kuid lähen järgmisel päeval esimesena. 

See neile ei meeldinud. Mulle ka enam ei mitte ja tulin sealt tulema. 

Vahepeal töötasin lillelaos, kuhu mind aga kutsuti vaid siis, kui vajati lisajõudu – enamasti nädalalõpul. 

See töö meeldis mulle ka väga. Seltskond oli tore ja abivalmis. Üks eestlanna ei olnud suu peale kukkunud ja rääkis vahepeal huumoriga pooleks soomlastega eesti keeles. Lõbus oli. 

Paljud pakendid, mis lattu toodi, olid saanud kannatada ja poodidesse neid edasi ei saadetud. Lilled nende sees olid aga terved ja ilusad. Tõin neid siis oma sõbrannale ja naabritelegi. 

Ja mu enda kodu oli samuti õisi täis.

Suure terrassiga rahvusvaheline maja

Kui oma siinsest elamisest rääkida, siis elan koos oma härraga tema suures kolmekorruselises majas, kus meil on suur terrass ja isegi väike aiapidamine. Õues silpsavad ringi jänesed, kes elavad siinkandis metsikult. Kolme noort jänesepoega olen püüdnud fotole saada, aga seni pole õnnestunud. Üks suur jänes on lausa musta värvi, sellist polnud ma varem näinud.

Mina ja mu härra elame maja ühes tiivas teisel korrusel, aga koos meiega elab siin veel rahvusvaheline seltskond. Meie korrusel teises tiivas on end sisse seadnud soomlasest ja venelannast paar. Esimesel korrusel üürib tuba kreeklane. 

Kolmanda korruse kahetoalises köögiga ärklis elab eestlasest veoautojuht. Temal on retriiver, kellega on alati vahva õue peal kokku saada. Veoautojuht teeb ületunde, lausa 14tunniseks venivat tal vahel päevad. Hea meelega võtan siis ta armsa retriiveri endale kaaslaseks. Veedame aega kas terrassil või viin ta jalutama. Igavene lontrus koer, nuusutab kõik paigad üle ja hädaldab oma hädasid! Kümneminutiline jalutuskäik venib temaga vaat et tunniseks.

Sama rahulik nuuskur nagu too retriiver mu õuel, ootas mind Helsingi Põhja-Haaga linnaosas, kus varem koristamas käisin. Tolmuimejaga vaiba üle tõmbamiseks pidin selle enne koera alt ära tirima. Seepeale loivas laisake teise tuppa – just sinna, kus tahtsin järgmisena koristada.

Võiks arvata, et kui töömured välja arvata, siis on mu elu Soomes suures majas lust ja lillepidu. Kuid siiski-siiski …

Igatsen Eestisse, kus on mu pere – pojad ja ema, sugulased, sõbrad ja vanad toredad töökaaslased. Siin Soomes on mul vaid mu härra ja kaks sõbrannat, kellest teine elab pealegi kaugemal. Ühel sõbrannadest on eriti vedanud – tal on hea töökoht ja ta tütargi on nende firmas lausa pomoks tõusnud.