Kas sina tead: kes on see mees Eesti portreekunsti tippude hulka kuuluval maalil?

Krista Piirimäe koostab Aleksander Vardi 120. sünniaastapäeva puhul ilmuvat monograafiat Pallase kunstikooli ühest esimesest õpilasest Aleksander Vardist (1901 – 1983). Ta räägib, et on Vardi elu ja loomingut uurides avastanud nii mõndagi põnevat.

Näiteks - Eesti kunstiajaloo ühel ilmetumal perioodil 1950. aastatel oli Aleksander Vardi elus üks erakordselt särav 1956. aasta. „Mis oli selle põhjus? Kas Stalini surma järgi toimunud vabaduse esimesed võrsed kogu impeeriumis, Tartu Kunstimuuseumi empaatiline tegevus või hoopis midagi sügavalt isiklikku, näiteks armumine?“ arutleb Krista.

Sünged aastad

Küsimus on seda põnevam, et 1956 aastale eelnesid Vardi elu kõige süngemad aastad: ta tembeldati formalistiks ning lasti lahti Tartu Riikliku Kunsti Instituudi õppejõu kohalt. Lisaks järgnes sellele tema kustutamine Kunstnike Liidu liikmete nimekirjast, põhjuseks „loominguline küündimatus, mille järeldusel pole kaua aega pääsenud kunstinäitusele.“ Kunstnike loomingule oli see peaaegu et surmahoop, sest värve müüdi ainult liidu liikmetele. 

Ka oli kõige selle tõttu mehel nii suur hirm, et ta ei saanud öösiti magadagi.

Tööst mehel sel ajal õnneks puudus ei olnud, Vardi töötas Tartu teatris Vanemuine dekoratsioonide maalijana. Kuniks 6. detsembril 1956. aastal Vardi ennistati Kunstnike Liidu liikmeks, mille peale mees lahkus teatritöölt. Kunstiajaloolase hinnangul sai seega liidu liikmelisus rõõmsa meeleolu põhjuseks olla alles alates 1957. aastast.

Tartu Kunstimuuseumi korraldatud Tartu kunstinäitustel arvustustes iseloomustati Vardi töid samuti väga tagasihoidlikult, kuigi märgiti ära „meeleolukust“, „isikupärast käsitluslaadi“ ja „siira elamuslikkusega teostatud maastikku“.

Krista nendib, et vastupidiselt toonastele kirjeldustele leiab nüüd nii muuseumidest kui erakogudest täisimpressionistlikke ja tundeküllaseid maale just aastast 1956, mitte hilisematest. Näiteks Eesti kunstimuuseumi kogudes asuv sõnulselematu õnneliku meeleoluga maal „Puiestee” on Krista sõnul märkimisväärne kogu nõukogude Eesti maastikumaalis ning Jaan Manitski kogus on Vardi pintsli alt tulnud tema elu kõige meelelisem akt.

Varjude meister

„Nendes kahes maalis näeme me viimast korda, õigupoolest rohkem aimame värvidega mängimist. Ta oleks nagu tagasi läinud oma noorusaega ja aktimaalis lausa puberteediikka,“ tähendab kunstiajaloolane. Sarnane käsitlus iseloomustab ka Eesti Kunstimuuseumis asuvat „Baleriine” ja seetõttu pakub Krista sellegi loomeaastaks 1956, mitte 1965-1970, nagu see praegu kirjas on.

1956. aasta kõige olulisemaks Vardi kunstiteoseks on kunstiajaloolase sõnul aga Tartu kunstimuuseumis asuv portree „Mees raamatuga.” „Vardi armastas kujutada inimesi tagantvalgustusega, ta oli varjude meister,“ lausub Krista pakkudes, et tõenäoliselt on see maalitud ühe seansiga, impressionismile omaselt hetkelise mulje põhjal. Naise sõnul ei vaata maalilt vastu kangelaslik kommunismi ülesehitaja, vaid hoopis irooniliste mõtete mõlgutaja. Küllap seepärast sobis seda maali esimest korda avalikkusele näidata alles 1961. aastal Tartu kunstimuuseumis toimunud Vardi esimesel isikunäitusel. „Kuid kes on see pildil olev mees?“ küsib kunstiajaloolane, ajades selle küsimuse jälgi juba mitu kuud.

„Kui keegi tunneb pildil lugeva mehe ära, palun mulle või kirjastusele sellest teada anda. Selle mehe äratundmine oleks tõhus panus Eesti kunstiajalukku ja annaks raamatule suure lisaväärtuse. Esimesele teavitajale luban ka ilmuva raamatu,“ lubab Krista Piirimäe. Infot pildil oleva mehe kohta võib saata meiliaadressil [email protected]  või Aleksander Vardi monograafia väljaandvale kirjastusele Ilmamaa ([email protected]).