LUGEMISSOOVITUS | Luule, mille nukker maik hoopis hinge toidab

Luulekogu "Mind ei ole olemas, ma mõtlesin end välja" (Gerli Kase, 2020) esimesed leheküljed viivad mu tagasi aega, mil olin „noorem” (sest oma praeguse 27 eluaasta juures pean end nüüdki küllalt nooreks). Aega, mil südamevalu oli nii suur, et hing tahtis sees katki minna. Ja iga päev oli tunne, nagu kogu maailma valu oleks minu õlgadel.

Nüüd loetud read ei tekitanud uuesti tollast ängi, vaid puhusid unustatud mälestustelt tolmu – ja seda heas mõttes. Luule tuletab meelde olulisi mõtteid – miks meie uhkus abi küsida ei luba, milliseid valikuid teha, aga ka lihtsalt hetkes olemise nautimist.

Lihtne, ent paeluv. Mõtlemapanev. Veidi hingekriipiv, samas lõpuks siiski elujaatav. Kuigi korraks võib tekkida tunne, et autor tunneb meeletut maailmavalu ja ängi, on meis kõigis olemas nii see kui ka rõõmsam pool. Hoolimata sellest, et luulekogu läbib teatav kurbus, toidab see siiski hinge.