Aidi Valliku "Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn" kirjastuselt Petrone Print.Foto: Silja Paavle
Kultuur
18. september 2020, 18:10

LUGEMISSOOVITUS | Lugu, kus Haapsalu ajalugu ja tänapäev saavad sõbralikult keskpõrandal kokku

Ilmselt on suuremal osal eestlasest oma isiklik kokkupuude Haapsaluga, olgu see nii põgus, kui tahes. Aidi Valliku veerandsada aastat selles romantilises paigas saab kokku võetud raamatus „Minu Haapsalu. Mere ja muinasjuttude linn“ nauditavalt ning harivalt.

Seepärast ongi oluline esmalt kohe mainida, et erinevalt suurest osast Petrone Prindi „Minu-sarja“ raamatutest ei ole Aidi Valliku kirjapandu reisikiri, vaid pigem mälestuskogumik autori isiklikust elust Haapsalus ning kokkupuudetest sealsete inimestega. 

Kuid see ei tule lugemiselamusele sugugi kahjuks, pigem vastupidi. Tegus ning lahtiste silmadega maailma vaatav autor on raamatusse kirjutanud kõik Haapsalu olulised punktid – olgu see siis tähtsamad ajaloohetked, linnas aset leidvad olulisemad kultuuriüritused kui ka märgilisemad inimesed. Äratundmist leiavad sellest nostalgiahõngulisest teosest ilmselt paljud. Tore oli tõdeda, et leidsin raamatu lehekülgedelt mõne omagi tuttava.

Selle kõige kõrval saab aga aimu ka Aidi Valliku kasvamise loost kirjanikuks, kellena teda tänapäeval peamiselt tuntakse. Püsivad tema Anni-lugude raamatud ju senini koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kõik on läbi põimitud autori isikliku eluga, mille vastu tänapäeval üks osa inimesi muust enim huvi tunnevad. Ehk piltlikult öeldes on teos nii ajalooõpik kui seltskonnaajakiri ühtede kaante vahel, ajalugu ning tänapäev saavad selles kenasti keskpõrandal kokku üksteist varjutamata või üksteise üle domineerimata.

Päris kindlasti pakub see hoogsalt kirja pandud teos ohtralt äratundmist kõigile, kes kire ja südamega elanud. Olgu see siis kihk kodust eemale õppima saada või suur soov aiandust viljelema hakata. Ela, kus iganes, vähemalt neis kahes vallas kipub tagantjärele tarkus olema õhinal pealehakkamisest targem.

Ning uusi teadmisi saab ka. Või vähemalt ühte versiooni küsimusest, mis võib olla Haapsalut külastanud inimesi painanud. Näiteks, miks kannavad mitmed sealsed asutused välisriikide nimesid. Kui mitte õllesaal Vietnam ja restoran Kongo pole tuttavad, siis ööklubist Africa on ilmselt küll igaüks kuulnud. Miks, lugege ise raamatust.

Autor nendib teoses, et just Haapsalus õppis ta lõpuks päris rahuldavalt ära selle, kuidas elada inimese moodi. Kuigi ilmselgelt oli see õppeprotsess kohati maruline, on Aidi Vallik kõik edasi andnud rahulikus võtmes ja nauditavalt ehk eelolevateks tormisteks sügisõhtuteks on see raamat vägagi mõnus lugemine, mis paneb mõtisklema inimeseks olemise ja ka iseenda Haapsalu üle.