Blogid
17. september 2020, 17:14

Dilaila kolumn | Miks ma lillekastja vallandasin?

Mõnedel meestel on veidrad trikid, kuidas naistega jutule saada. Üks mees rääkis minuga kunagi vähemalt tunni maniküürist.

Isegi minul hakkas juba igav ning üritasin teema tisside või jalka peale keerata, kui tema ikka veel eri salongide plusse ja miinuseid vaagis. No gei mis gei. Nüüd on sellel mehel mu kodu võtmed ning ta on käinud mu lilli kastmas, kui kutiga puhkusel oleme. 

Eelmisel nädalavahetusel pidi ta minu juurde kokteile jooma tulema. Ma ei viitsinud end eriti lille lüüa ning ütlesin, et tulgu oma võtmega. Ta hilines kõvasti ning mina lugesin diivanil pleedi all pikutades ulakaid sõnumeid, mida mu kutt töölt saatis. Nüüd siis teate, mida võmmid teevad, kui neid patrullautos keskendunult telefoni vaatamas näete.

Enivei, üks asi viis teiseni, heliefektid ja kõik muu selle juurde kuuluv, kui äkki sõbrapoiss mu ees seisis. Olin väga rõõmus, et ta juhtumi üle ilmselt isegi naerab. „Kas vajad abi?“ lausus ta aga hoopis, ning tegi tõsise tiigrihüppe minu suunas.

Lühidalt kokku võttes tuli välja, et kutt pole üldsegi mitte gei ja on juba aastaid minusse armunud. Ning kui kohe praegu meie vahel midagi juhtuks, ei saaks mu mees sellest teada. Nojah, nüüd pean siis uue lillekastja otsima. Kui keegi teab kedagi aseksuaalset, palun andke teada.

Ahjaa, mu naabri korterist kostavad iga päev imelikud karjed: „Mängi surnut! Bäng! Oh jumal, mis ma teinud olen? Tule tagasi elavate sekka!“ Ei, naaber pole hulluks läinud. Vist. Aga ta õpetab oma koerale uusi trikke, ilmselgelt apokalüpsise vaimus.