ÄRA UPU ARMASTUSSE! Pereterapeut õpetab suhtesõltuvust vältima

Kedagi armastada, talle palju mõelda, soovida tema lähedal olla ja teha asju, mis talle meeldivad – see on normaalne ja ilus. Kui sõltume kellestki selles mõttes, et ilma selle inimeseta oleks keeruline toime tulla – olgu siis rahaliselt või põhjusel, et laste eest hoolitsemine üksi oleks raske –, on see samuti midagi muud kui suhtesõltuvus. Ehkki, kui selline teisest sõltumine tuska teeb, võib muidugi mõelda elukorralduse muutmise peale.

Ma teen mida iganes ja ikka ei piisa!

Suhtesõltlast iseloomustab see, et suhet vajatakse sedavõrd, et selle püsimise nimel tehakse mida iganes. Hülgamise ja läbikukkumise hirm (tihti alateadlikult) kuklas tiksumas, pingutatakse täiesti jõust, tihti üle. Miski pole liiga raske ega tülikas, ent kogu aeg on midagi puudu või hirm, et kohe hakkab nappima. Sõltlane mõtleb: kui ma armastan piisavalt, olen hea ja hoolitsev, siis ta armastab ja hoolib (ükskord, alati) vastu, suhe hakkab toimima. Ta võib mõelda nii aastaid ja veenda end mõttega, et inimesed muutuvadki aeglaselt.

Suhtesõltlasest naised on tihti ka soostereotüübi kammitsais: naised on need, kes suhte ja pere käekäigu eest hoolitsevad, sest on emotsionaalselt intelligentsed, juba natuurilt hoolijad ja ohverdajad. Kui aga kogu vastutus suhte toimimise ja tegelikult ka partneri elu eest võetakse enda kanda, lähebki suhe kehvaks. Partner võib suurest armastusest hoolimata (või just selle tõttu) minema kõndida.

Otsitakse prints, keda päästa

Tihti räägitakse, et suhtesõltuvuses naised on koos n-ö pahade meestega, kes on kas vägivaldsed, alkohoolikud või muude sõltuvuste küüsis. See on tõsi, ent rohkem kui mehe paturegister mängib rolli suhtesõltlase enda mõtteviis. Ta arvab, et meest on vaja päästa, aidata, paremaks teha mis iganes valdkonnas. Et see on tema kui armastava naise kohus. Seega võib mehe endaga olla kõik korras. Naine võib lihtsalt mõelda, et tema asi on muuta meest kas empaatilisemaks, tervislikumaks, arendada teda isarollis või karjääri vallas. Ta näeb mehes n-ö arengupotentsiaali – kohe-kohe saaks ideaali kätte – ja võtab vastutuse selle eest enda kanda. Mehel endal ei pruugi vajadust muutuda ollagi, ta saab niigi kenasti hakkama.

Nii võib oma kaaslase tervise pärast murelik innukas suhtesõltlane üritada meest registreerida tagantselja arsti vastuvõtule või kinkida spordifoobikule jõuludeks terve aasta trennipääsme. Kui suhtesõltlase arvates peaks kaaslane olema kultuursem, lükatakse talle nina alla teatri- ja kontserdipileteid (isegi kui mees jääb alati teatris magama). Mehe garderoob täieneb temalt küsimata (siis on kaasal ju lihtsam). Kaaslase karjääri pärast muretsev suhtesõltlane võib töötada läbi suurtes kogustes eduteemalist kirjandust, joonida alla sobivaid kirjakohti ja neid siis mehele näidata. Kui mees koju tuleb, võib naine olla päev otsa mõelnud eelmisel päeval mehe poolt mokaotsast mainitud (aga selleks päevaks juba lahenenud) tööprobleemile, esitada erinevaid lahenduskäike ning olla siis kurb, et seda ei hinnata.

Püüan rohkem, aga saan vähem

Suhtesõltlase kogu elufookus on kaaslasel, kellel võib tekkida tunne, et lihtsam on innukale partnerile osa asju mitte rääkida. Ka tema kiitust tajutakse tihti manipuleerimisena – sest kiidetakse mitte selle eest, milline ta tegelikult on, vaid kui ta käitub teise unistustele vastavalt. Suhtesõltlast iseloomustab ka sagedane soov suhte ja kaaslase omaduste üle aru pidada – ikka nii, et kogu fookus on teisel poolel. Paarisuhte hetkeseisu üle aeg-ajalt mõtiskleda on mõistlik, aga seda peaks tegema mõlema vabal tahtel ja nii, et mõlemad võtavad vastutuse just oma käitumise eest.

Kui partner teeb midagi (suhtesõltlase meelest) sobimatut, vabandatakse teda välja, võetakse süü enda peale. Kuna ka väljapoole püütakse jätta muljet, et suhe on väga tore, võidakse lausa valetada, ka oma liiga-armastust väiksemana näidata (muidugi ma ei võtnud ekstra tema pärast jube kalleid lennukipileteid, mul on ju sealsamas tööasjad ajada ja vana sugulane vajab ka külastamist). Pidevat emalikku käitumist tajub kaaslane aga tihti ahistava ja tühistavana. Nii võibki ta hoopis mõelda kas lahkumineku peale või otsida kõrvalsuhteid – seda siis, kui ta soovib ühelt poolt nautida kohatist partneri emalikku hoolitsemist, teisalt vahel end vabana tunda.

Kuna mõtteviis «Kui ma armastan piisavalt, saab ühel hetkel kõik hästi olema» lähtub võimalikust tulevikust ja unistustest, siis tegelikult pole suhtesõltlane kunagi praeguses hetkes suhtes n-ö kohal. Ta ei mõtle enda vajaduste peale ega ka sellele, kuidas just käesoleval hetkel suhet nautida (või kui see on väga kiivas, suhe lõpetada). Tihti on suhtesõltlased väga kohusetundlikud ja tublid, püüavad ka muudes eluvaldkondades alati parimat. Kuna nad aga kogevad pidevalt luhtumisi, on neil suur kalduvus depressiooni põdeda.

Lapsed saavad kõige rohkem haiget

Kui suhtesõltlaste ja nende partnerite puhul võib ju öelda, et eks nad ole ise sellise elu valinud, kannatavad kõige rohkem paraku lapsed. Suhtesõltlasele on partnerile keskendumine esmatähtis, laste vajadused on tagaplaanil. Näiteks võib vägivaldses suhtes püsiv naine kindlalt väita, et isa ju lapsi ei löö ja lastel on isa vaja – kuigi tegelikult võib lastele sellise suhte pealtnägemine põhjustada psühholoogilise trauma. Suhtesõltlane võib äärmuslikul juhul ka näiteks jätta pisikesed lapsed üksi öösel koju, et sõita linna teise otsa meest kõrtsist koju tooma.

Kui suhtesõltlase lastel on erinevaid õppimis- või käitumisprobleeme, siis seda ei pane ta väga tähele («Kõigil lastel on, saavad üle!» ütleb ta), aga ta muretseb äärmuslikult kaaslase iga väikese meeleolukõikumise pärast. Ise seda teadvustamata kordab suhtesõltlane sama mustrit, mida tema vanemad – lapsed saavad kaasa teadmise, et nende vajadused pole tähtsad, üks peabki suhte nimelt hullult pingutama, suhe on midagi rasket ja ohverdamisega seotut.

Hasartmänguri sündroom

Sellest, et kannatatakse suhtesõltuvuse käes ja suhe on ühele poole viltu, on ise väga raske aru saada. Olles suhtesse nii palju aega, energiat ja emotsioone investeerinud, püütakse seda õigustada ja ratsionaliseerida. Mis siis, et suhe rõõmu ei paku – suhted vajavadki tööd. Elu ei peagi olema kerge. Teise eest tulebki hoolitseda. Isetus on voorus.

Tihti tekib küsimus hoopis sõpradel-sõbrannadel või pereliikmetel. Nad märkavad, kuidas üks on suhte pärast kogu aeg rohkem mures. Vahel visatakse nalja («Kas mees ilma sinu allkirjata hingata tohib? Kas sa abikaasa käest luba küsisid, et viis minutit hiljem koju tuled?»), ka need korduvad naljad võiksid mõtlema panna. Kui depressiooni või ärevushäiretega vaimse tervise spetsialisti poole pöördutakse, võib temagi tähele panna, et taustal on tõsine suhteprobleem.
Kui on soov suhtesõltuvusest vabaneda, on kõige mõistlikum psühhoteraapiasse pöörduda – üksi võidelda on keeruline. Teraapias peaks olema valmis tegelema oma päritolupere teemadega.

Juba ema ohverdas isa nimel kõik!

Tihti on suhtesõltlased pärit kodust, kus nende enda emotsionaalsed vajadused jäid rahuldamata. Neil on päritoluperest kaasas tunne, et kui nad kõvasti ei pinguta, pole nad armastust väärt ja armastus ongi ohverdamine. Naistel on vahel olnud eeskujuks emad, kes ohverdasid samuti suhte nimel kõik kuni enesest lugupidamiseni. Isa lahkumist üle elav tütar aga võib mõelda, et küllap tema suudab tulevikus oma mehele parem naine olla, rohkem armastada.

Suhtesõltuvuse tagamaadega süvitsi tegelemine on hädavajalik, kui soovitakse elus edaspidi samasugust mustrit vältida. Teraapias peab olema valmis hakkama tegelema just enda vajadustele mõtlemisega. Vahel on raske aktsepteerida, et suhtest kinni hoidmise taga on madal enesehinnang, hirm tuleviku ees ning et abivalmidus, eneseohverdus ja hoolivus on tegelikult kontrollivajaduse osad. Kui aga teraapiasse minna mõttega, et ehk saab uusi mõtteid selleks, et partnerit paremini endaga siduda, siis suhtesõltuvusest paraku ei pääse.