Armas ese: vanaema heegeldatud päevatekk aitab mammast hoida ilusat mälestust

Tööaastad möödusid rõõmsameelsel pillimängu ja laulu armastaval proual Kohtla-Järvel. Sealt on pärit ka tema abiellumise lugu, mida vanaema näputöö tal eredalt meeles hoida aitab.

„Kui ma nüüdseks juba ammu siitilmast lahkunud Voldemariga Kohtla-Järvel 1957. aasta aprillis abielluma hakkasin, oli meie korter barakkelamus. Polnud meil korralikku mööblit ega raha selle soetamiseks,“ meenutab Maila. „Abielu registreerima otsustasime minna kahekesi ja pidu polnud plaanis pidada. Selle ettevõtmise tarvis oli meil 50 rubla.“ 

Selgituseks ütleb ta, et töölise kuupalk oli keskmiselt 400 rubla ja 1961. aasta rahareform võttis sellelt numbrilt ühe nulli vähemaks. „15 rubla tuli tookord maksta abielu registreerijale, ülejäänud raha eest saime osta pudeli veini ja väikese tordi. Oma plaane me kellelegi ei avaldanud, aga olin emale ja vanaemale, kes Tartus elasid, varem kirjas maininud, millal meil registreerimine on.“

Kallid lähedased otsustasid siiski eelmisel õhtul bussiga kohale sõita. Nad olid hankinud noorpaarile lilled, mida abiellujatel endil olnuks raske sellisel aastaajal muretseda. Samuti olid nad koos teiste sugulastega klappinud kokku tolle aja kohta suure summa – üle 800 rubla, et noored saaksid osta riidekapi. 

Maila tõdeb, et kuigi nüüd olid neil perekonnaseisuametis tunnistajadki kaasas, polnud sündmusel mingitki pidulikkust. „Mäletan, et krapist ehk valjuhääldist tuli mingit pioneerilaulukest, ametnik rääkis mõne sõna, lasi allkirjad anda ja surus kätt. Kogu lugu!“

Laia pitsilise voodikatte heegeldas osavate sõrmedega vanaema Liidia Murdvee Mailale mõni aasta hiljem.

„Tal olid jalad väga läbi, kuid voodisse teiste aidata ei jäänud ta ühekski päevaks. Nii ta põhiliselt istus ja tegi käsitööd. Palus minul tuua heegeldamisniiti, et sõrmedelgi midagi teha oleks,“ meenutab Maila. Kaheinimesevoodit katva päevateki heegeldamine oli muidugi tohutu töö, aga kui vanaema selle valmis sai, siis ütles ta, et see on nüüd pulmakink, mida tal õigel päeval anda polnud. 

„Ta heegeldas ikka väga palju, džempreid ja kleite ja muud. Mäletan, et kui viimast korda vanaema sünnipäevale läksin, panin tema tehtud džempri selga. Ta märkas seda ja muidugi rõõmustas,“ jutustab lapselaps. „Küsis, kas päevatekki ikka tarvitan. Kinnitasin, et muidugi, sest selleks ajaks oli meil muretsetud ka lai reformpõhja ja raudotstega säng. Vanaema näitas, et tal on käsil ka padjakatte heegeldamine, aga et äärepitsi ta valmis ei jõua, enne tuleb minek, seepärast ta näitab mulle, kuidas see töö lõpetada.“

Noorik muidugi tõrjus 82aastase vanaema juttu peatsest lahkumisest, aga pani siiski hoolega tema õpetust tähele. „Varsti vanaema tõesti enam polnud, aga padjakatte serv on mul siiani lõpetamata,“ tõdeb Maila.

Pärimisele, miks ta vanaema viimase käsitöö pooleli jättis, kuigi on elus üsna palju näputööd teinud, jääb proua pisut mõttesse. Siis tunnistab, et eelkõige vanaema mälestuseks. „Jäägu see linikuserv nii, nagu temal jäi. Kohe polnud mul mahti ega tahtmist seda teha, nüüd ehk ei oskaks enam ja rikuksin ära. Aga päevateki servale annan igal hommikul, kui voodit teen, musi, ja lausun omaette: tere hommikust, mamma!“