LUGEMISSOOVITUS | Raamat, mis leevendab maailmarändurite teeleminekuvalu

Et Susan Luitsalu on kogemustega kirjanik, on tema mõtteid mõnus ja nauditav lugeda. Kui varasemalt on tal Minu-sarjas ilmunud raamat „Minu Dubai“, mis keskendus ühele piirkonnale, siis nüüd on vaatluse all kõik autori retked. Sellest ka raamatu pealkiri.

Raamatus kirjeldab Susan Luitsalu nii Sotši olümpiamängude kui ka New Yorgi moenädala telgitaguseid, satub Jaapanis peenisefestivalile, Liibanonis Bekaa orus veinimõisa ja Gruusias Thbilisi vanalinna restorani lavale. Omaanis ronib ta 2997 meetri kõrguse mäe otsa ja saab selle käigus teada, et kardab kõrgust. Prantsuse Polüneesias pääseb Susan napilt kokkupõrkest haiga, kuid on sunnitud tahiti keeles kirikulaule laulma.

Värvikad on ka raamatu kõrvaltegelased: paljude teiste kõrval käib Bakuu taksojuhist onu Borja ja Los Angelese staarfotograafi Riveri kõrvalt läbi ka Taani kroonprints Frederik.

Raamatu tarbeks kokku kogutud mälestused on kirja pandud mõnusa huumori ja eneseirooniaga ning see paneb raamatut lugedes mitmelgi korral kui mitte naeru lagistama, siis muhelema kindlasti. Kõik see ning nauditav kirjakeel teeb raamatust igati kaasahaarava teose.

Tore on, et kuigi autoril on olnud oma rännakutel tublisti tegemist – magajad ju seiklustesse ei satu – oskab ta ka lihtsalt olla ja nautida. Ja tegelikult võibki seiklustesse sattuda ka lihtsalt kulgedes. Tuleb vaid julgeda kodust välja minna, avatud pilguga ringi vaadata ning inimestega suhelda. 

Mis kõige olulisem – Susan Luitsalu tuletab selle raamatuga meelde, et maailm ongi meie kodu. Tema raamat võiks meile kõigile meenutada, et nagu meil igaühel on omanäoline kodu, on meil igaühel ka oma maailm. Ning ehk on just praegu, kui keeruliste aegade tõttu ollakse rohkem ühe koha peal paigal, mõistlik panna kirja oma mälestused senikogetust. Kas just teistele näitamiseks, kuid iseend on tulevikus oma mälestuste paistel samuti muhe soojendada.