Pastor Urmas Rahuvarm: „Naised, tehke koduveini, siis ei lähe mehed viina jooma.“

Haapsalu metodisti koguduse pastor Urmas Rahuvarm teeb kirikaias kasvavad õunad ja kirsid koduveiniks. «Siin on õnnistatud maa, mis kannab ilusat vilja,» muigab mees ise.

Just selle lausega kummutabki Urmas (72) arusaama, nagu ei tohiks üks kirikuõpetaja nalja visata. Ja koduveini kääritada. Kooliõpetajad naeravad sageli, et on laia profiiliga – peale pedagoogiameti tuleb olla psühholoog, meedik, vahekohtunik, meistrimees ja lapsevanema asemik. Väikelinna pisikese koguduse kirikuõpetajal on üsna sarnane elu. Pastor Urmas on panustanud Haapsalu metodisti kirikusse küll remondi- ja ehitustöödega, löönud kaasa pühakoja vitraažakende tegemisel ja kui üksvahe puudus kogudusel organist, võttis kitarri ja kõik teenistusel ettenähtud laulud said lauldud. Ta on selle aja mees, kes iga töö jaoks eraldi spetsialisti kohale kutsuma ei pidanud.

Nõukogude aja ristilapsUrmas on ka selle aja mees, kes kasvas üles Nõukogude Eestis. Ometi leidis ta tee kirikusse juba siis. «Esimese impulsi sain vanaemalt. Tema oli n-ö tavaline luterlane, kes mind paar korda kirikusse kaasa kutsus ja ärgitas end ristida laskma. 16aastasena lasingi ja kolm aastat hiljem käisin ka leeris,» räägib Urmas, kelle sõnul ei tekitanud tema tegu vastuseisu kodus ega sõprade seas. Ei pahandanud ka punavõim. «Ma polnud sel ajal aktiivne kristlane,» tunnistab mees, kuid lisab, et tegelikult on ristiusu kiriku jaoks olnud hullemaidki proovikivisid kui Nõukogude Liidu periood. «Kui vaatame praegugi, mis toimub Hiinas, Põhja-Koreas, araabia maades. On öeldud, et viimastel aastakümnetel on kristlasi usu pärast tapetud rohkem kui kogu senises ajaloos kokku. Meil oli selle kõige kõrval üsna rahulik. Elasime oma elu ja see punane värk käis kuskil omasoodu,» meenutab ta.Kodulinnast Tartust suundus mees Tallinna elektroonikat õppima. Hiljem viis elu juba Haapsallu, kus vabanes raadioparandaja töökoht. Ja sinna jäigi — abiellus, sai lapsed ja muutus peaaegu kohalikuks, nagu ise arvab.