Detektoristidest abielupaar: päris varandust me veel leidnud ei ole

«Kes ei oleks lapsena unistanud aarde leidmisest?» küsivad Helena ja Leonhard Järvis kavala muigega. Abielupaar otsustas mõni aasta tagasi endale detektori soetada, et leida muinasaardeid ja saada paremini aimu meie ajaloost.

Kohvikupidaja Helena (43) ja pangas haldusjuhina töötava Leonhardi (48) jaoks on detektimine mõnus hobi, mis mõjub hästi nii kehale kui ka vaimule. «Lähed detektoriga jalutama, lülitad ennast täielikult välja ja keskendud ainult sellele tegevusele – see on väga hea stressimaandamise viis,» sõnab Helena. «Parimad leiud on tavaliselt kändude all, nii et see on ka korralik füüsiline töö,» lisab kaasa naerdes.

Hasartlik huviNiisiis, kui mõned käivad metsas koertega jalutamas, siis perekond Järvis jalutab hoopis detektoritega. Tavapäraselt detektivad nad kolme tunni kaupa ja selle ajaga koguneb ligi 20 000 sammu. Lisaks on ka palju kaevamist, sest sarnast signaali annavad nii foolium, pudelikork kui ka hõbemünt.Detektijad tunnistavad, et eks see ole hasart, mis ikka ja jälle pealtnäha igavale põllule kisub – iga leid motiveerib üha edasi otsima ja kaevama. «Vahel küll mõtlen, et kui saaks igasse kaevatud auku puu istutada, oleks Eesti varsti üleni roheline,» naerab mees.Kusjuures, juba oma päris esimese detektimise said Järvised edukaks lugeda – RMK metsarajalt leiti Tsaari-Venemaa vaskmünt. «Mõtlesin kohe, et nii ongi – igal pool leidub maa sees raha.»