Manona Paris | Esimese septembri maskiball sööb närvid seest (1)

On olnud kummaline august. Kunagi varem pole koolieelne ärevus olnud tagurpidi – ei, ma ei lähe ühtegi kooliasja ostma. Ma ei tee ühtegi pikemat tööplaani – enne kui ma ei tea, mis koolist üldse saab. Kas ma hakkan uuesti abiõpetajaks või saab laps kohal käia ja kuidas? Maskides? Aga mis saab… Seda ei tea täpselt mitte keegi. Maskid on igal pool ees, otseses ja kaudses mõttes.

Kolleeg, kolme koolilapse ema, on karvasem. Tema sõnul on see häbiväärne, et terve suve pole haridusministeeriumist tulnud piuksugi, kuidas siis sügisel kooliga saama hakkab. Kas hakkame valmistuma distantsõppeks või saame ikkagi kooli? Kui saame kooli, siis mil moel?

Mistõttu otsustas ta, et ühtegi vahetusjalatsit, dressi ega koolivormi ta enne kindlat teadmist ära ei osta. „Kujutad sa ette, mu lapsed viskasid suvega kaks suurusnumbrit. Kui ma nüüd raha välja käin ja neid ei kantagi võib-olla enne talve, on asjad väikesed ja kokkuvõttes ikka väga suur summa maha visatud!“

Ma saan temast väga hästi aru – ka meil hüppasid noorhärrade jalanumbrid kahe võrra edasi, pikkust visati nii kümme sentimeetrit. 

Küsimus aga pole vaid raha kulutamises väikeseks jäävate kooliasjade peale, vaid üldises ebakindluses. Sest ma pelgan, et väga paljud meist ei peaks uut kodukooli tsüklit vastu. Eelminegi oli piisavalt vapustav.

Jah, paljud – tegelikult ka meie pere – said kenasti hakkama. Väga paljud aga ei saanud ja lõpuks vandusid alla. Üldises ärevuses, majanduslikes probleemides, sassis peresuhetes. Lisaks veel koolisurve? See võib olla uskumatult ränk. Räägitakse umbes 800st radarilt kadunud koolilapsest, tegelik arv aga võib olla hoopis suurem – need, kes piirdusid miinimumil tiksumisega. Või olid kodudes, kus vanemad tegid laste eest asjad ära. Või käskisid vanematel õdedel-vendadel teha.

Lähiajaloo vaeseim koolialgus

Jah, viimaks ometi tuli ka augusti lõpu poole teade, et koolid peaksid alustama nagu tavaliseltki. No nii, küll võttis aega? Ja siis aga: iga kool alustab nii, nagu ise targemaks peab. Mis tähendab – täielikku segadust.

Oli koole, kus anti väga konkreetselt teada – aktused toimuvad õues, millal tulla raamatutele järele, kuidas korraldame tööd. Ja siis oli koole, kus teatati – ah, tulge 1. septembril kohale, vanad õpikud kaenlas (sest kevadel ei julgenud keegi neid vastu võtta), ja siis vaatame. Mhm. Tundub jube tark. Ida-Virus on juba ühes koolis viis õpetajat koroonaviirusega siruli. Miks me peaksime arvama, et see ainukeseks jääb.

Ei ole kellelgi kerge, ma saan aru. Ärevaid aegu, mil tuleks distantsi hoida ja ligimese aevastust karta, on ennustatud veel vähemalt aastaks, sest enne asjalikum vaktsiin (mitte see suure hurraaga Venemaal tehtu) meieni ei jõudvat.

Aga seesama lapsevanem, sageli ema, kes on palgakärbete, töökaotuse ja turulanguste tõttu lähiajaloo kasinaima kooliminekueelarvega silmitsi, mis tema tegema peaks? Just andis turismisektor tõsise koondamishoiatuse. Kooli ju teadupärast väga ei huvita, kui vahetusjalatsid mis tahes põhjusel puuduvad või kui kekatunnis pole lumivalget pilditut särki. Või kui aktusel ei ole korralikku ülikonda seljas. Tunnistan, et ma isegi jätsin oma kasvuspurdis noormehele uue päevasärgi ostmata – läheb veel vana küll, jõuluks on nagunii välja kasvanud ja vajab uut. Vanaema leidis taaskasutuskeskusest ühe, aga sel on lühikesed käised…

See on olnud aeg, mil tuleb igasuguseid trikke meelde tuletada, et paremini hakkama saada. Koroonaviiruse-kevad puudutas igaüht, sest me kõik oleme ju tegelikult ühendatud. Me õppisime paremini süüa tegema ja koduseid suhteid hindama. Puhkasime kodumaal. Kes vähegi sai, otsis üles unarusse vajunud maakodu ja üritas sinna elu sisse puhuda. Osa jäigi sinna elama – minu suvekodu piirkonnas räägitakse, et kohalikus lasteaias on sel sügisel 26 last juures.

Ja muidugi on see olnud üks pidev leiutamine. Väga paljud meist said esimest korda peale enda unustusse vajunud kooliaega aru, mida tähendab nüüdsel ajal koolis käia. Et see pole enam joonitud vihikud ja täidetud sulepead, vaid multimeedia, pidev materjali juurdeotsimine ja kogu pere haarav tegevus. Kui laps käib koolis, käib teatud mõttes kogu pere.

Ja mitte alati ei osatud sellest aru saada. Ma mõistan õpetajaid, kes solvusid, kui lapsevanemad hakkasid takka üles lööma, et miks nad õpetajate tööd teevad. Head õpetajad, palun saage aga ka teie aru, et mitte kõik lapsevanemad ei kaotanud koroonaviiruse tõttu tööd. Mõnedel, eriti meditsiinitöötajatel, tuli seda hoopis juurde. Nemad ei saa aidata lastel neid oh-kui-toredaid, aga ka parajalt peadpööritavaid projekte teha.

Ja siin on kõik ametid vajalikud ja head, pole mingit hierarhiat, kelle töö on väärt keskendumist ja kelle oma mitte. Makse maksavad nad ju kõik riigikassasse, et sellest siis hädalisi aidata ja, noh, hädaliste aitamiseks võetud laene tasuda.

Nalja on piisavalt saanud

Üks mu tuttav rääkis sotsiaalvõrgustikus teatava raevukusega, kuidas õpetaja käskis lapsel teha käepärastest vahenditest keelpilli ja sellega pereansambel moodustada. Kui laps selle tegi, sai ta õpetajalt arvustada – pillikael olla vale, pill ei kõlavat.

Minu enda lapsel soovitati teha kodus tantsunumber ja see üles filmida. Ma elan aga üheksandal korrusel. Vabandust, jääb ära. Mul on liiga head naabrid. Mine jookse aja peale ümber maja? Vabandust, kõik lapsed ei ela individuaalelamutes, mõned majad piirnevad suurte magistraalidega. Teine ülesanne eeldas kolme veinikorgi olemasolu. Selleks aga tuleks enne korralikult veini tarbida. Vihje?

Lisaks ei suuda mitte iga laps üksi õppida. Või noh, võib-olla suudabki, aga kas ka asju tõeliselt omandada? Aru saada ja tahta rohkem saavutada? Eriti kehtib see erivajadustega laste puhul. Siis on sageli vaja eripedagoogide töömaile ulatuvaid nippe. Ja samas on nende veidi teistmoodi laste haridus nii paganama oluline, et nad leiaks ühiskonnaga ühise keele.

Ja lõpuks on kool ikkagi koht, kus saab kokku teiste lastega. See on üks oluline osa õppetööst. Kui mu teiseklassindik alguses tervitas koduõpet, siis aja möödudes igatses ta üha enam oma klassi järele. Õpetaja järele ka, sest nagu öeldud – on vaks vahet, kas ainet annab selleks kõiki vajalikke nõkse jagav pedagoog või iseenda töögagi kimpus olev lapsevanem, kelle arusaamad õppetööst ulatuvad paremal juhul kümnendi taha.

Vahetunni olulisus

Lisaks kippus kodukooliga elurežiim paigast minema – suure hurraaga tehakse kolm tundi järjest õppetööd ja siis imestatakse, miks tuju on langenud, miks midagi meelde ei jää ja kust küll järsku see tohutu nälg saabus? Vahetundidel on oma mõte, isegi kui hetkel tundub, et ah mis, teeme korraga ära, saab varem lõpuni.

Sassi läks ka lõunasöökide asi. Kodukontor-kool-lasteaed tähendas sageli, et lõunapaus kulus külmkapist söödavamate palade otsimisele. Ja kurtmisele, et näe, jälle otsas. Poeskäik aga, kui mäletate, oli omamoodi kadalipuke. Meie pere tegi seda vahetult enne poe sulgemist, siis oli inimesi kõige vähem, e-poodide tarneajad olid ju teadupärast tabamatu ime. Nii mitmedki tuttavad küsisid, et miks te toidupakke ei käi toomas, endal kaks last kodus. Vabandust, meie ju tööd ei kaotanud, tundus kuidagi ebaaus ja tobe. Miks, imestati ja räägiti lugusid väga luksuslikest maasturitest, millega toidupakikese järele sõideti.

Selge see, et pole kellegi asi teiste raha ja võimalusi lugeda. Maasturipere võis ka äkitselt kogu sissetuleku kaotada. Koroonaviiruse-vaesus tabas sageli just jõukamaid. Meie õhuke rikkus ja peost suhu elamise komme on ju kurikuulsad.

On mitu korda öeldud, et kui see aasta üldse meile midagi õpetas, siis kaastunnet. Mõistmist. Me oleme selles trallis koos, koos saame ka sellest üle, oma lapsed haritud ja ise tööd ja leiba lauale. Klišee, aga see tegelikult toimib.

Palun mõista

Kui me kõik oma õiguste ja tegemiste nõudlikkuses võtaks sammukese tagasi – mitte kolm või neli, aga sammukese. Õpetajad mõistaksid, et vanemad ei ole igavese ajaressursiga asendusõpetajad, vanemad aga, et õpetaja pole teenindav personal. Ja kumbki, et teine pool pole see, kelle peal end välja elada.

Professor Irja Lutsaril on õigus, et piirangute hirmus elada ei saa, aga paraku on nende terendamine reaalsus. Reaalsus on ka, et suur osa meie õpetajatest on koroonaviiruse riskirühmas. Et koolid ja lasteaiad on alati olnud head haiguste inkubaatorid. Ja et kui isegi koroonaviirus meid ei taba, siis tavaline tatitõbi küll, millesse aga tuleb sel aastal suhtuda nagu surmatõppe. Ning – tere tulemast taas kodukontorisse! Lasteaedades käivate laste vanemad juba teavad – kaheks nädalaks koju tuleb minna esimese aevastuse peale.

Vist ikka pole väga mõtet neid vahetusjalatseid osta?