LUGEMISSOOVITUS | Mis juhtub, kui naised otsustavad oma kohvilõhnalise unistuse täita nüüd ja kohe?

Algatuseks olgu ära öeldud, et kuigi suur muna võib mõtted viia hiiglaslikule kanamunale, millest kuldkollast munaputru välja võluda, või hoopis Suurele Munamäele, siis kõigi Haanja kandi fännide jaoks tähistab see vaid üht: Eesti kõrgeima mäe jalamil neli aastat tagasi avatud kohvikut nimega Suur Muna.

Ja selle sünniloost ning elust Rauno Schultsi raamat kõnelebki. Et aeg-ajalt Suure Muna leti tagagi kohatav autor on olnud kohviku sünni juures algusest peale ning panustanud selle tegevusse hulgaliselt nii hinge kui rammu, võib kirjapandut võtta vägagi tõe pähe. Vaatamata sellele, et ta alguses märgib, et reaalsus võib raamatus olla segunenud unenäoga. Aga eks ühes põnevas ja toimekas elus kipuvadki asjad nii minema, et takkajärgi tuleb end näpistada mõistmaks, et kõik ikka võis ilmsi juhtuda. Ja kui naised äkki otsustavad otsustavad (Rauno abikaasa on üks kohviku loojaid), võib juhtuda nii mõndagi. 

Raamatust saab kinnituse tõdemusele, et kui unistustel on olnud aega paisuda, sünnivad head asjad äkitselt. Nii ka Suur Muna – firma registreeriti Tallinn-Tartu bussis ning paar nädalat hiljem võõbati kohvikus seinu. Aga sellest tegelikult ei piisanud, sest paberimajandus tõmbas pidurit ning kaneelisaiade küpsetamise asemel tuli tunde veeta arvutis ning viia end kurssi senitundmatute sõnadega nagu „klaster“ ja „tarneahel“. Mida bürokraatiast läbinärinud meeskonnaliige kogu sellest värgist arvas, lugege ise juba raamatust. Ja paljudest muudest kohvikupidamisega seotud detailidest ka, mille autor on kirja pannud vaimukalt ja voolavalt, tuues näiteid ja seoseid ka maailmakultuurist, pikkides isiklike mälestuste vahele ka lugusid ümbruskonnast ning igapäevaelu ilmestavaid luuletusi. Kuigi, imestama paneb, millal ta kogu selles möllus osaledes veel selleks aega leiab.

Veel saab raamatust teada, kui palju on tarvis kohviku avamiseks raha, kust on pärit majaesine postkast, kui palju jäetakse kohvikusse kõikvõimalikke riideid ja jalanõusid, kas liiga lühikese õrrega kanalast sobivad munad Suure Muna kööki, kas rohkem armastatakse kumeraid või nõgusaid kooke ning mis vahe on külalisel ja kliendil. Mitme aasta pikkuse kohvikupidamise tulemusena on sündinud isegi nende humoorikas välimääraja. Ja tegelikult on selles pealtnäha õhukeses (118 lk) raamatus lugemist veel hulga ja rohkemgi. Ja mitte ainult lugemist – leiab näiteks ka praktilise juhendi euroalustest mööbli ehitamiseks.

Sellel raamatul on tegelikult üsna mitu ülesannet täita ning see on raamatu üks olulisemaid tugevusi. Esiteks on see tehtust ajaloolise ülevaate andmine ning selle talletamine tulevastele põlvedele. Teiseks on teos käsiraamat kohvikumamsliks (või –papiks) ihkajaile. Kolmandaks ülevaade sellest, mida üks kauges maanurgas asuv kohvik ellujäämiseks võib teha, kui vaid on leidlikkust ning neljandaks on see mõnus käegakatsutav meene (suvisest) lemmikkohvikust ning seal veedetud hubastest hetkedest, mille paistel end talvekülmas kuskil kaugel soojendada. Kindlasti on see ka ohtralt näpunäiteid sisaldav raamat sellest, kuidas saavutada edu ning hoida meelt ka kõige keerulisemates olukordades.

Ning mis kõige olulisem – see armastusega kirja pandud raamat pakub ka sooja ja suu muigele kiskuva nauditava lugemiselamuse ning tahtmise taas Võrumaale kohvikusse sõita.

Ja vastuseks pealkirjas esitatud küsimusele: sünnibki kohvik, mis on täis soojust ja häid maitseid ning kuhu ainuüksi pererahva pärast ei peeta paljuks sõita ka sadade kilomeetrite tagant.