KORRAS NAGU NORRAS: suvine automatk Euroopa põhjapoolseimasse punkti

Teekond imedemaale, kus ootavad meid ees võluvikerkaared, kesköine päike, meetrised merekalad ja lumiste tippude, kuid erkroheliste külgedega mäed, algab ühel varajasel juulikuu hommikul. Tallinn alles magab, kui meie neljane reisiseltskond, kohvitermosed turgutava eliksiiriga kõvasti peos, suurte valgete kajakate eskordi saatel Soome poole kulgeb. Esimesel päeval on plaanis kahe pisikese autoga kihutada Helsingist 600 kilomeetrit edasi Oulu kanti. Meie jaoks pole see esimene autoreis, sestap teame omadest kogemustest, et esimesed ja viimased reisipäevad tähendavad lõputuid kilomeetreid maanteel ning igavusest tühjendatud kummikommi- ja krõpsupakke. 

Mõnikümend kilomeetrit enne Oulut leiame imeilusa Pitkajärvi järve, kus on olemas ka käimlad, lauad ja grilliase. Aga järveni viival teel on postid ees ja selleks, et järve äärde kaks telki püstitada, tuleb ligi kilomeeter läbi põhjanaabrite ürgmetsa trampida jalgsi. Telgid, magamiskotid, padjad, pisikesed matkapliidid, õhtusöögimaterjal ja keedupott ihuliikmete külge riputatud, näeme välja nagu juudi jõulupuud. 

Põhjapõdrad kui kuningad

Hommikusuplus tehtud, potitäis kohvi termostesse villitud ja meie reisikaaslase sünnipäev öösel salaja valmistatud küpsisetordiga peetud, jätkame oma teekonda. Täna on plaanis jõuda veel üle 500 kilomeetri edasi – sügavale Lapimaale. Enne autosse istumist püüan vitsutada veel võimalikult palju hõbedase põdrasambla keskel kasvavaid suuri mustikaid, mis ka sõbra sünnipäevatorti kaunistasid. Edasi ei jää teha muud, kui vaheldumisi rooli keerata ja kõrvalistmel aknast välja vahtida. Huvitavaks lähevad vaated alles siis, kui Rovaniemi kandis üle põhjapolaarjoone sõidame – laiuskraad 66,5° N on saavutatud!

Spotifyst alla laetud muusika on selleks ajaks juba ära tüüdanud, sestap krutin kohalikke jaamu. Ühes Yle Radios käib kohalik soovilootelefon ja Ari-Matti Järvenpäält on just tellinud tempoka tantsuloo. Kujutan ilmekalt ette, kuidas Ari-Matti oma pisikeses korteris tvistib, kui järsku on autotee äärde tekkinud põhjapõder. Piduripedaal käib hooga alla, närv tuleb sisse. Teine pool seltskonda, kes on korra juba mööda Põhja-Soomet ringi sõitnud, teatab raadiosaatja kaudu, et ei maksa nii reageerida nagu Eestis – põder sööb ju rahulikult teeveeres ja põhjapoole edasi sõites on teed neist varsti ääristatud. 

Neil on õigus. Varsti saabki Joulupukki (soome k jõuluvana – G. R.) suvepuhkuse ajaks tööta jäänud põhjapõtradest tavaline vaatepilt. Olen neid juba filminud ja pildistanud kümme korda ning kui suurte sarvedega valge isasloom liikluse seisma paneb ja rahumeeli mööda maanteed longib, ei viitsi enam isegi telefoni välja otsida. Eriti meeldejäävaks osutub kohtumine põhjapõtradega meie armsas ööbimiskohas Kuukkeli kämpingumajas – näeme otse saunaaknast kahte sarvilist isendit jõe ääres toimetamas. Lavakuumust aitab leevendada suplus sisebasseinis ning peagi näeme juba põdranahkadega kaunistatud magamistubades, pead puhkamas põhjapõdrapiltidega patjadel, unes... põtru. 

Nordkapp on võetud!

Pagasiruumid ja autokülmik on meil Eestis head-paremat täis laotud, nii et hommikul küpsetame pannkooke ja pistame need ema maasikamoosiga pintslisse. Maiustades sätime paika ka ambitsioonika plaani põrutada Saariselkäst otsejoones Nordkappi ja sealt hilisõhtuks tagasi alla Hammerfesti öömajale. Ehk teisisõnu läbida 450 + 210 kilomeetrit. Kui lamedal Tallinna–Tartu maanteel saaks ehk umbes seitsme tunniga hakkama, siis slaalom põhjapõtrade vahel, rääkimata kangutamisest mööda kurvilisi teid Norra mägedes, pikendab sõiduaega kõvasti.  

Teeolud on head ja napid 200 km Saariselkäst Norra piirini lähevad ruttu. Ka üle piiri pääseme arvatust palju libedamalt – tolliametnik tunneb huvi vaid meie pakiruumis loksuvate napsuvarude kohta, sest Norra pole Euroopa Liidus. Tervise kohta ühtegi küsimust ei tule. Ja see info, kust me pärit oleme, loetakse ilmselt välja numbrimärkidelt, sest ka selle kohta ühtegi küsimust ei teki. Esimeses suuremas Norra linnakeses kohtame veel üht Eesti numbrimärgiga autot ja kaasmaalasi näeme Norras veel umbes viiel korral. 

Euroopa põhjapoolseim punkt Nordkapp aga peidab end meie eest paksu uduloori taga. Kes võis arvata, et kõige parem nähtavus teel sinna on kuuekilomeetrises tunnelis. Higised peopesad rooli külge kleepunud, sõidan mööda tuhmhalli mägiteed ega pane tähelegi, kui ette ilmub tõkkepuu ja kuskilt udu seest kostab piletimüüja reibas „Hello!“ Auto parkimine maksab pisut üle 21 euro ehk 200 Norra krooni, lisaks kasseeritakse külastuskeskuse väisamise eest igaühelt ligi 27 eurot ehk 250 kohalikku raha. Keskuse kontuure pole udu seest nähagi. Ega ka Põhja-Jäämerd. Õnneks näeb seda vähemalt külastuskeskuses näidatavas minifilmis. Linnuke on kirjas, Nordkapp on võetud! Ja öösel kella üheks jõuame rampväsinuna ka plaanitud öömajja. 

Muinasjutusaarestik Lofootidel  

Hommikul keerame oma autoninad justkui muinasjuturaamatust välja rebitud Lofootide saarestiku poole. Lõputud mäeahelikud, roheline sammal seljas ja vahukooretörtsu meenutav lumetutt tipus. Punaste majakestega kalurikülakesed ja mööda kõrgeid kaljusid kondavad lambad. Golfi hoovusest mõjutatud soojad polaarpäevad ja jäised suplused Kariibi mere laguune meenutavates randades. Pole siis ime, et just see paik andis inspiratsiooni ka meiegi kinodes jooksnud populaarsest animafilmist „Lumekuninganna“ („Frozen“) tuntud Arendelle kuningriigi loojatele. 

Saari ühendavad inseneriteaduse tippmargiks olevad monstrumsillad ja merealused sügavad tunnelid. Sõites saan päris ruttu aru, et Norra on ka elektriautode kuningriik – nii suurt Teslade kontsentratsiooni pole ma mitte kusagil mujal näinud. Isegi mitte nende sünnimaal USAs. Möödunud aasta kevadel oli ligi 60% Norras müüdud uutest autodest elektrilised ja juba 2025. aastal plaanitakse fossiilsetel kütustel töötavate autode müük täielikult lõpetada. Lofootidel veedame neli mõnusat päeva. Kalurikülakestes jalutades, mõnuga kohalikke küpsetisi mugides, mere ääres istudes, merekarpe otsides või öösel kala püüdes aeg justkui haihtuks õhku.  

Tipphetkeks saarestikus saab aga Reinebringeni mägi. Juba enne matka võtab hingetuks mäe jalamilt avanev vaade – sellist maapinnal kõhtu sügavat vikerkaart ei ole ma uneski näinud. Reinebringeni uus matkarada valmis alles möödunud suvel, kui Nepalist kohale lennutatud šerpad ladusid mäeküljele 1560 trepiastet. Viimase 50 meetri peale jäid aga astmed panemata ja see tuleb väsinud matkajal ronida mööda mudast pinnastikku. Sestap kulub meil üle 400 meetri kõrguse mäe otsa ronimiseks ligi kaks tundi. Pool tundi üleval pikutamist-pildistamist ja siis 45 minutiga tagasi alla. Jalad on väsimusest nõrgad ja värisevad nagu esimesi samme tegeval varsal. Nutitelefon näitab, et olen roninud täna 125 korrust. Aga kõrgustest avanenud vaated olid seda ohtlikku ja kurnavat teekonda rohkem kui väärt!

Kahe päevaga ligi 1300 kilomeetrit 

Seigeldes ei pane tähelegi, kui puhkuse teine nädal on poole peale jõudnud ning kaunis Norra tuleb selleks korraks maha jätta. Lofootidest põrutame koju kahe päevaga. Esimesel päeval võtame ette 530 kilomeetrit Kemisse. Mitmesaja kilomeetri jagu saadab meid sel teekonnal üle jõe laiuv Põhja-Rootsi. Korduvalt hakkab telefoniekraanil vilkuma SMS „Tere tulemast Rootsi!“. 

 „Sel keelatud maal, ma tunnen end siis. Sind otsin ja jälle me vahel on piir,“ ümisen endalegi märkamatult Maarja-Liisi eurolaulu. 

Läbi Rootsi sõites oleks meie kodutee sadade kilomeetrite võrra lühenenud, kuid karantiini me ei kipu, nii et miks minna otse, kui saab ka ringiga! 

Unistan autoaknast Rootsit vaadates Kungsgatanil šoppamisest, kui sõiduteele ilmub tõeline Soome metsade kuningas. Suurimate sarvedega, mida siiani näinud oleme! Tema jääb ka kahjuks viimaseks põhjapõdraks, kes ennast meile sel imelisel reisil ilmutab. 

Tänu raskele jalale oleme teise päeva õhtuks jõudnud Kemist 722 kilomeetri kaugusel asuvasse Helsingisse ja nüüd lahutab meid oma pehmest voodist vaid kahetunnine laevasõit. Laeva toidukohas reisile tagasi vaadates ei suuda meist keegi vaid ühte lemmikhetke välja tuua – see oleks lihtsalt võimatu.  

Automatkaja kasulikke kogemusi

*Mitme autoga reisides võta kaasa raadiosaatjad – nii saab operatiivset teeinfot vahetada ja ka igavust peletada. 

*Mida põhja poole, seda kallim on autokütus. Põhja-Norras maksab bensiiniliiter üle 1,7 ja diisel üle 1,5 euro. 

*Selleks, et vajadusel saaksid teemaksu tasuda, tuleb auto enne registreerida (vaata täpsemalt https://www.autopass.no/en/visitors-payment). Meil läks seda vaja vaid Narviku silda ületades.

*Varu aega ja kannatust: liiklus käänulistel rekasid täis Norra teedel on kordades aeglasem kui Eestis. 

*Et oleks vabadust omas tempos kulgeda, otsi majutuskohad mõni tund enne päeva arvatavat lõppu. 

*Telkida tohib ka eramaal, ainult elumajaga olgu 150 meetrit vahet.  

*Kasutusel on digitaalse raadioringhäälingu süsteem DAB ja meile tavapäraseid FM-sagedusi pole, seega võiks oma muusika ise kaasa võtta.

*Mõned toiduained tasuks Eestist kaasa võtta, samas mereannid on Norras väga hea hinnaga. Kala aga võiks püüda Norra merest (jõepüügi jaoks on vaja taotleda tasuline luba).  

*Suvel on põhjas polaarpäev, nii et kehval magajal kuluks ära silmaklapid. 

*Pane kohvrisse erinevaid riided: näiteks Nordkapis oli vaid seitse soojakraadi ja puhus külm tuul, Lofootidel aga paistis päike ja termomeeter näitas +25 °C. 

Covid19 levik Soomes ja Norras

Loo autori reisi ajal oli viimase 14 päeva koroonaviirusesse nakatanute suhtarv Norras 2.0 ja Soomes 1.8.

21. augusti seisuga on need arvud vastavalt 11,5 Norras ja 4,7 Soomes. Kõik, kes saabuvad Eestisse riigist, mille koroonaviirusesse nakatanute suhtarv on suurem kui 16, peavad jääma 14 päevaks eneseisolatsiooni. Alates 1. septembrist saab aga liikumisvabaduse piirangu asendada viiruse testimisega.

Jooksvat infot Norrasse reisimise võimalikkuse kohta saab veebileheküljelt https://www.visitnorway.com/