LUGEMISSOOVITUS | Lugu erilisel ajal elanud erilisest naisest

„Mura. Leegitsevad mälestused“ on ajalooline romaan Maria Zakrevskajast ehk proua Benckendorffist või paruness Budbergist või lihtsalt Murast (1895 – 1974). (Hüüd)nimesid oli naisel, muide, elu jooksul ohtralt veelgi.

Olin Murast kuulnud juba pea kümme aastat tagasi suveteatri lavastuses „Pärast surma Jendalis“ (R.A.A.A.M) ning pärast seda ahminud iga kättesaadavat killukest selle maailma suurkujusid innustanud ning tõeliselt saatusliku naise elust. Kirjastuse Varrak avaldatud Prantsuse kirjaniku Alexandra Lapierre´i romaan, mis esmakordselt nägi prantsuse keeles trükivalgust 2016 aastal, on nagu kirss tordile, mida oled kaua ihaldanud.

Lugu Murast on justkui lugu sellest ajast ning tema asemel võinuks peategelaseks olla ka mõni teine naine. Aga hukatusliku võrgutajana tuntud Murat oli vaid üks.

Vene tsaaririigi jõukasse aristokraadiperre sündinud naist näis ootavat helge tulevik, bolševike revolutsioon tõmbas sellele kriipsu peale. Lenini julgeolekuorganis hakkasid kiusama nii naise sõpru kui peret. Justkui trotsiks selle vastu armus Mura Briti salaagenti Robert Bruce Lockharti. Viimase Venemaalt väljasaatmise järel sai naine loota vaid iseenese tarkusele. Ja saigi hakkama – osava spioonina edastas ta infot nii venelastele kui inglastele ning ei jäänud kõrvale ka ameeriklastest, omades seeläbi suhteid 20. sajandi suurkujudega nagu Stalin, Churchill, De Gaulle´ ja teised. Lisaks kuulusid Mura armukeste hulka Maksim Gorki ning Herbert George Welss, mõlemad ammutasid naisest ohtralt inspiratsiooni, sest ei olnud võimalik sellest naisest mitte vaimustuda. Kõige selle tõttu pole imestada, et Mura elust ja ka seosest Eesti ning Jänedaga püüti pikki aastaid vaikida. Eestis viibis mõisaproua viimati 1938. aastal.

Jutustus annab detailse ning faktiderohke ülevaate Mura elust. Kokkuvõtteks mulje temast ei muutu ning veendumus, et tegu oli erilisel ajal elanud erilise naisega, aina süveneb.

Igaüks, kes temaga tollel ajal suhtles, arvas, et just temal on naisega väga intiimne ja eriline suhe. Selles pole midagi imelikku, sest Mura oli tuhande näoga naine: ta võis olla ühtaegu nii mõistatuslik, lojaalne, sooja südamega, seltskondlik kui ka valelik, ohtlik ja tabamatu. Kes teda armastas, armastas kogu südamest. Kes vihkas, vihkas samuti kogu südamest.

Süveneb ka veendumus, et päris kindlasti olu Mura ellujääja. Just seda võiksime talt kõik õppida.

Autor tunnistab eessõnas, et on võimatu nii mitmetahulise ja põneva inimese elu ammendavalt üheks jutustuseks seada. Kuid ometi on selles raamatus seda suudetud – kas just ammendavalt, kuid päris kindlasti on see teos, mis sunnib end sellest ajastust ning sellest naisest huvitunuil korduvalt kätte võtma ning selle mõtisklema. Mõnusat ajastuhõngu lisavad raamatule ka kirjad. Nii Mura enda sulest, talle saadetud kui ka temast kirjutatud kirjad.

Ning päris kindlasti saavad sellest raamatust lugemiselamuse kõik needki, kes väga suured ajaloohuvilised pole. Ajaloohuvilised aga iseäranis.