LUGEMISSOOVITUS | Raamat, mis muudab meie suhtumist enda ümber kasvavasse

Õigupoolest on see mitmete nimekate auhindadega pärjatud teadlase raamat lugu puudest, teaduses ja armastusest – nagu seda luba kirjastuse Varrak üllitatud teose kaaski.

Jutustuses on haaravalt kirjas ühe naise teadlaseks kujunemislugu, oma labori loomislugu ning ka looduse, eriti taimede ülistuslugu. Kõik see on kätketud peatükkidesse, mis vaheldumisi jutustavad teadlase elust, uurimistöödest ja ka botaanikast üldisemalt.

Ning toovad välja autori peamise kire – kire oma uurimisobjektide ehk puude vastu. Kuigi teadlane, kes tavainimesele kipub olema pigem kuivad ja kauged, on autor suutnud kõik kirja panna (ja tõlkija säilitanud) intiimselt, siiralt ja muhelemapanevaltki.

Ja kuigi kirg, armastus ja töökus on edasiviivad jõud, on raamat ka halastamatu ning ilustamata kirjeldus teadlasetöö raskuspooltest. Olgu see siis piiratud rahastus, pikad ja vaimset tervist proovile panevad tööpäevad või elu naissoost teadlasena. Jah, autori teadlaseks kujunemise ajal pidid naissoost teadlased tippu jõudmise nimel nägema palju vaeva ning paraku kokku puutuma ka soolise diskrimineerimisega.

Raamatust tuleb ilmekalt välja ka vanemate mõju lastele. Hope Jahreni isa õpetas koolilaboris ning tänu sellele tundis autor end juba varakult seal kui kodus olevat. Tema ema ohverdas hariduse pere nimel ning ilmselt see tõik innustas Jahrenit oma unistuse ehk teaduse tegemise nimel sihikindlalt edasi liikuda.

Igatahes, üks on kindel: kui tavaliselt kipub teadlase töö tavalise inimese jaoks olema midagi kauget ja hoomamatut, siis see raamat paotab veidi köögipoolelt  kalevit ning innustab ehk mõnda noortki teadusepõlde kündma. Ning teadlastele pakub kindlasti äratundmishetki. Nii muhedaid kui valusaid.

Kuid mis kõige olulisem – autor innustab loodust armastama ja inimesi endid puudega võrdlema. Mõtteainet annab ta oma kirjeldustes selleks kõvasti. Kasvõi lausega: „Inimesed on nagu taimed: nad kasvavad valguse poole.“ 

Et kõike seda paremini tajuda, soovitab ta igaühel igal aastal istutada üks puu ning selle eest ka vastutada. Puu tundmaõppimine erinevates arengujärkudes ning koos sellega kasvamine kasvatab kahtlemata ka igaüht meist. Paremuse poole. Usun, et pärast selle raamatu lugemist ei vaata keegi enda ümber kasvavat sama pilguga kui enne.

Aga armastus, mida lubatakse? Kuigi oma töösse ja taimedesse armunud, leiab autor oma armastuse ka. Lugege ise lähemalt!