«Ühest küljest tundus seto pits nii ehmatav, sest selles on justkui kõik maailma värvid koos. Teisalt oli see oma pöörasuses inspireeriv,» meenutab käsitöömeister Ulve Kangro esimest kohtumist seto pitsiga.
Nüüd, veerandsada aastat hiljem, võib Ulvet (64) nimetada seto pitsi taas pildile toojaks. Sest sellest ajast saati on naine rõõmsat pitsi heegeldanud, tema näppude all on valminud nii suurvormid kui ka pisikesed detailid argistele tarbeesemetele.Seto pitsi eristab teistest pitsidest Ulve sõnul kaks asja: see on värviline ja selle valmistamiseks kasutatakse villast materjali. Lisaks tuntakse Eestis värvilistena veel ka kihnu ja muhu pitse.
Oluline punaneVärvid, mis ka Ulvele seto pitsi puhul esmalt silma jäid, annavad sellele hinge. Kuigi heegeldades kasutatakse kõikvõimalikke, kohati pöörastes kombinatsioonides värve, siis alati leiab seto pitsist punase ja valge. Punane on elujõu- ja kaitsevärv, valge valguse ja puhtuse sümbol. Kuid just seto pitsis võivad olla kõrvuti heegeldatud roosa ja roheline või sinine ja punane ehk värvid, mida tavaliselt väga kergekäeliselt kõrvuti ei seata. «See kõik keerabki seto pitsi justkui veidi üle võlli,» märgib käsitöömeister.Punane värv on Ulve sõnul aastatega muutunud – esialgu oli see puhas ja särav, kuid mida aeg edasi, seda rohkem liikus see praeguse, küpse kirsi tooni. «Kui tahad määrata seto pitsi vanust, vaata punast. Heledam viitab väga vanale käsitööle,» täpsustab ta.Kuid lisaks rõhutab kogemuste ja mitmete tunnustustega pärjatud käsitöömeister, et seto pits on väga tehniline, selle heegeldamine on aeganõudev ning nõuab pikka meelt. Nimelt ei tohi selles olla sõlmi ja kõik lõngajupid tuleb ära peita. Eriti keeruline on see lõngavärvide vahelduskohtades. Need peitmise nipid saab tõsine huviline Ulve sõnul kõige paremini selgeks kursustel, piisab ka kõige lühematest. Aga tõsise huvi korral võib läbi astuda ka tema Räpinas ajaloolise paberivabriku meistritele ehitatud majas asuvast töötoast ning otse nõu küsida.
Kommentaarid (0)