Foto: Maris Ojasuu
Inimesed
5. august 2020, 06:15

Hedvig Hanson: võtsin töökaotust filosoofiliselt – miski siin elus polegi kindel

«Kui elu surub su vahel põlvili, on seal kaks head perspektiivi. Ühtpidi kasvatab see alandlikkust, teistpidi on seal alati võimalused püsti tõusmiseks. Iga kord uue kogemusega,» mõtiskleb Hedvig Hanson. Tema enda elu on neil päevil uutest kogemustest tulvil.

«Kui elu surub su vahel põlvili, on seal kaks head perspektiivi. Ühtpidi kasvatab see alandlikkust, teistpidi on seal alati võimalused püsti tõusmiseks. Iga kord uue kogemusega,» mõtiskleb Hedvig Hanson. Tema enda elu on neil päevil uutest kogemustest tulvil.

On augusti esimesed päevad. Hedvig (45) nokitseb oma Viljandi äärelinna aiakeses lillede kallal ja tõdeb, et naudib oma uut kodu väga. «Siin on privaatsust ja ümberringi loodust. Poleks arvanud, et saan linna servas sellise looduskogemuse,» silmitseb ta rahulolevalt oma valdusi.Eriti rõõmustab teda muidugi uue kodu aed. «Kasvatan peamiselt lilli. Ja toimetan siin just parasjagu. Nii et oleks ikka rõõmu, mitte tüütu kohustus,» räägib lauljanna. «Olen mõelnud isegi Räpina aianduskooli peale,» naeratab ta. «Sest aiandus huvitab mind tõesti.»

Töökaotus polnud šokkSelja taha jäänud karantiinikevadele vaatab Hedvig tagasi üllatavalt heledates toonides.«Olen viimasel kahel aastal elanud läbi emotsionaalselt nii raskeid aegu, et koroonaolukord oli minu jaoks pigem väga leebe. Ja olen ju nagunii vähese suhtlusvajadusega ning palju looduses. Nii et see karantiin polnud minu jaoks ebaloomulik,» mõtiskleb naine.Hedvigi vanem poeg Holger (15) elas sel ajal vanaema Novella Hansoni juures Tõrvas. «Küttis sauna peal suvetuba, nautis oma ruumi ja ka puhkust väikevennast!» naerab Hedvig. Noorem poeg Daniel (12) planeeris küll minna teise vanaema juurde Saaremaale, aga saar pandi selleks ajaks juba kinni. «Nautisime siis koos seda, et ei pea äratuskellaga ärkama ja on päris palju vabadust.»Tõsi, nagu teisigi artiste, tabas ka Hedvigit sel perioodil töökaotus. «Aga see ei olnud mulle šokk. Olen viimastel aastatel nagunii vähem esinenud. Võtsin asja filosoofiliselt – miski siin elus polegi kindel.» Kui rasketel aegadel on kahe teismelise poisi üksikemal vahel raske ots otsaga kokku tulla, on abi kõige lähedasematest. «Rahaliselt on meile suureks toeks mu ema. Tema ostab poistele kõik riided ja annab ka taskuraha,» on naine tänulik.

Edasi lugemiseks: