Ketramisentusiast toob iidse oskuse ka linnarahvani – tema stuudios saab lemmiku karva lõngaks kedrata

Pärnumaal asuva Jaani talu perenaise Julika Roosi lambakasvatusest arenes välja kesklinna villastuudio. Praegu ongi naise fookus seatud ketramisoskuse edasi kandmisele ja vokkide parandamisele.

«Kõik sai alguse kümnest lambast,» muigab Julika (55). Nimelt otsustas nende pere umbes 15 aastat tagasi Pärnust maale kolida ja lambad võtta. Esiti oli mõte, et uted korrastavad looduslikul moel Jaani talu ümbrust. Kümnepealisest karjast sai aga ühel hetkel 80pealine värviline villalammaste kari, kelle imepehme vill perenaisele üha enam huvi pakkus. Esiti lasi Julika veidi villavabrikus lõnga teha, kuid õige pea hakkas teda ennastki lõnga tegemine huvitama. Varem ei teadnud ta villa kraasimisest ega ketramisest midagi.

Liivimaa parim ketrajaAgar naine proovis esiti villa kedrata talust leitud vana vokiga, kuid see ei tahtnud üldse õnnestuda. Kange Julika ei andnud alla ning otsustas igapäevaselt ikka ja jälle voki taha istuda. Lõpuks soetas endale tänapäevase abimehe. «Siis alles mõistsin, et vokk peab olema töökorras. Vanaga ei tulnud ketramine välja, sest see ei olnud töökorras. Ma ei osanud seda ka õigesti seadistada. Kui sain uue vokiga ketramise tunnetuse kätte, mõistsin, et minust peab saama Liivimaa parim ketraja,» naerab naine. «Praegu ma veel Liivimaa parim ei ole, aga püüdlen selle poole.»Julika teab oma kogemusest, et kui tahad midagi ise selgeks õppida, hakka teisi koolitama. Nõnda sündiski otsus korraldada ketramiskoolitusi käsitööseltsidele ja muiduhuvilistele. Naine pakkis aga vokid ja kraasid auto peale ning sõitis sinna-tänna mööda Eestit ringi. Koolitused kujunesidki tema tööks ja põhiliseks sissetulekuks.