Sellise toreda ja lihtsa lastelaulu sai meie printsess lasteaiast kaasa. Lasteaed oli siis Mustamäel, just «Szolnoki» kõrval.
Mustamäe paneelmajade vahele mahtus äärmisel juhul paar liivakasti ja mõni põõsas ka, aga ei ühtegi õunapuud. Minusugune linnaproua ei osanud siis uneski näha, et mul võiks kunagi õunaaed olla.
Õunaraksus olin kunagi käinud küll. Mida head ja paremat õuntest teha, seda teadsin ka. Olin kätt harjutanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi joonistamise, joonestamise, tööõpetuse ja kodunduse erialal, kus kõige muu hulgas ka kokandust õpetati. Võin vastu rinda taguda, et legendaarne Salme Masso (1909–1990) oli meie kokandusõpetaja!
Üks väga popp artikkel oli siis lihtne õunakompott. Keedad valmis suhkrusiirupi ning kuumutad selles neljaks viilutatud ja puhastatud õunad. Muidugi müüdi õunakompotti ka poes, aga isetehtud maitses paremini.
Muide, pidulauale tegime tavaliselt omamoodi Pavlova eelkäija. Ostsime poest beseetordi, purustasime selle pudiks ning ladusime õunakompoti ja vahukoorega vaheldumisi alusele. Oi kui hästi see läks lastele peale, lisaks kõigele oli väga odav.
Nüüd, kui olen üle kahekümne aasta elanud Meriväljal, kus on maja koos aiaga, vaatan õunte poole hoopis teise pilguga. Kevadel õitsemise ajal ei jõua seda õieilu ära imetleda, aga sügisel on hoopis teised jutud. Viis õunapuud, mis mul on, on üsna eakad, ent annavad vahelduva eduga päris hea saagi.
Aiandusest ma suurt midagi tegelikult ei tea ja hoobilt tunnen ära vaid mõne õunasordi. Lemmikõun on kuldrenett, neid sööme lihtsalt niisama. Lapsed armastavad suvist martsipani, mis on mahlane ja magus ning samuti hea põske pista.
Ja veel valge klaar, on teine selline pehme ja pude õun. Alles nüüd olen avastanud, kui hõrgu moosi sellest saab, kui lisada natuke kas ingveripuru või kaneeli. Üks külaproua soovitas ka koos maasikatega keeta – täitsa timm tuli!
Üks õunasort on punase põsega nagu lastelaulus ja mahlane ka. Mõni asjapulk on pakkunud, et selle nimi on lambanina. Kui tal selline lõbus nimi on, siis olen sellega igati päri. Maitseb ka väga-väga hästi ja sobib moosiõunaks. Mulle meeldib, kui õunamoos pole selline plösö ehk puder! Lõikan keetmiseks mõnusad tükid, lisan mõne nelgi ja pisut kaneeli – muud pole vajagi. Superhea pannkoogi- ja pudrumoos! Mahlaõun on ta kindlasti ka, lapsed tassivad neid suure kotiga minema, et kusagil sõbra pool mahlaks pressida.
Ahjaa! Üks õunapuu on mul veel, aga selle nime ma hoopiski ei tea. Kipuvad olema vist taliõunad, sest valmivad viimasena ja seisavad kaua. Need nimetud sobivad päris hästi õunakoogiks. Võib-olla peaksin ma nendest tegema ka «kommi asemel» kuivatatud õunu, mille maitse on mul meeles lapsepõlvest.
Mida ma üldse ei oska ja mida tuleb veel tudeerida, on õunte ületalve pidamine – ikka on mõne kuu pärast pehmed või kuivanud. Säilitamine tuleb mul aga ära õppida, sest õunakook on minu leivanumber, mida lapsed aasta läbi väga ootavad. Seda enam, et nüüd on mul hoiuruum olemas.
Raisku ma õuntel minna aga kindlasti ei lase. Mul on naabriks tore Dagestani päritolu perekond. Nende babuška küsib sügiseti ikka, kas tohib maha kukkunud õunad endale võtta. Mida ta nendega teeb, pole aru saanud, aga ära ta need viib.
Kui on aga väga hea aasta, siis on meie kandis kombeks ka korv aia taha panna ja möödujatel maiustada lasta.
Hääd õuna-aastat!
Kommentaarid (0)